Lõunanaabrite peidus pool

Sven Saun 29. august 2008, 00:00

Lätis ja Leedus leiab turist avastamisrõõme igas vanuses ning aasta läbi. Esimene on tuntud eelkõige Riia turu, Ventspilsi-Mõntu laevaliini, Jurmala ja Sigulda järgi. Teine aga Palanga, Kaunase ning Trakai lossi poolest. Riiast Jelgava kaudu Leetu sõit on Bauska kõrval üks tuntumaid. Aga läbisõiduga või väikese poepeatusega neis linnades see tavaliselt ka piirdub. Ometi on seal kandis peidus nii mõndagi vaatamisväärset.

Läti pealinnast 45 kilomeetri kaugusele jääb Jelgava loss. Jelgava oli Kuramaa hertsogiriigi pealinn ning lossis asub kahe Kurzeme hertsogi - Kettleri ja Bironi - dünastia matmiskoht. Et lossis on end sisse seadnud ülikool, ei maksa hauakambri huvilistel peasissepääsu otsida, sinna pääseb nurga tagant väikesest märkamatust uksest.

Paar sammu trepist alla ja avaneb salapärane ning hardust täis vaatepilt. Välja on pandud 18 sarkofaagi, vanim neist aastast 1569, uusim 1791. aastast. Kõrval näituseruumis näeb restaureeritud rüüsid ja teavet hauakambritesse sängitatud isikute kohta.

Eri aegadel on hauakambreid korduvalt rüüstatud ja röövitud. 1933-1934 renoveeriti Läti mälestisteameti juhtimisel hauakambrid ning avati külastajatele. 1989 sai hertsogite hauakambrid enda omandisse Rundale lossi muuseum.

Mõnikümmend kilomeetrit Leedu piirist asuv Bauska üllatab omamoodi. Keset äripäeva justkui väljasurnud linnakeses levib usutavasti iga ilmaga õllehõng, sest ühes vaikses tänavas asub vana Lodinsi õllepruulikoda. Maja ajalugu algab 1873. aastaga, kui tollane omanik Teodors Lodins selle ehitas.

Suurtes kogustes õlut sealt ei tule, 20 töötaja abil valmib kuus 40 tonni kesvamärjukest, lisaks joogivett ja kalja. Kuigi hoone on tsaariaegne, on seadmed moodsad ja ruumid steriilsed. Õllevabriku ringkäik lõpeb jahedas keldris kohalikku toodangut degusteerides, õhusooja on seal napilt kaheksa kraadi ja tünnid härmas.

Enesestmõistetavalt mõjub toop külma õlut suvise leitsakuga nagu annus head palsamit, kuid tõeline õllesõber naudib väärt märjukest kindlasti ka ebasõbralikuma ilmaga. Tänapäeva mõistes haruldaselt väikest õllevabrikut tasub kaema minna.

Bauskast Riia suunas pöördudes tasub edasi liikuda mööda Daugava kallast. Jah, kui lätlased on kadedad eestlaste saarte peale, sest neil endil pole ühtegi, siis meie peame puudust tundma ühest uhkest jõest.

Ükskõik mis sõidukiga Daugava kaldapealset mööda liikudes avaneb hingemattev vaade, kord on vägev jõgi ühel pool sõidukätt, siis jälle teist. Et sellest justkui veel vähe oleks, on silmailuks ka palju nauditavaid järvi.

100 km pärast tasub teha peatus, sest sellesama emakese Daugava ja temaga Koknese linnakeses ühinenud Perse jõe ääres on midagi eriti imetlusväärset. Just selle kahe jõe ristumiskohta käskis piiskop Albert 1209. aastal ehitada muinaslätlaste puulossi asemele kivilossi. Kõrgel künkal asunud ehitise lasksid Põhjasõja ajal 1701 õhku saksid, lossi hiljem ei taastatudki.

1966. aastani paiknesid lossivaremed tõepoolest kõrgel mäe otsas, kuid Plavinase hüdroelektrijaama rajamisel vajus hoone vundament Daugava ja Perse voogudesse. Sestap loksubki vesi nüüd otse varemete ees.

Kui siinsamas lauale panna 50 latti ehk ligi 1200 krooni, on võimalik omanäoliselt ja suursuguselt abielluda. Kel soovi uhkemaks, saab lisada rahvamuusikat ja kahuripauke.

Nõukogude riigi ajal käisid paljud ekskursioonid otse Poola piiri äärde Valgevene Beloveþjesse välja, kaema sealset ürgmetsa ja piisonikarja. Euroopa suurimate metsloomade, Leedu piisonite kasvandus asub ka lähemal - Kesk-Leedus Paneveþyse linna lähedal Pasiliais. Ja erinevalt Valgevenest pääseb sinna viisata.

Kasvanduses elab 20 piisonit karjakoplites ja veel 30 vabas looduses. Piisonit peljata ei tasu, sest piiriks on siiski traataed. No mis seal salata - lapsepõlves nähtud Valgevene piison oli ikka suurem! Tüütutele parmudele vaatamata oli aga elamust seegi kord.

Paneveþisest mitte väga kaugel Anykðciai väikelinnas asub raudteemuuseum, mille sarnast Eestis ja Lätis pole. Meenub küll Haapsalu analoog, kus jaamas pakuvad silmailu vanad vedurid ja vagunid, millega sõita ei saa kahjuks aga vist enam kunagi. Haapsalust ei käi raudteeliiklust juba üle kümne aasta, rööpadki üles võetud ja maha müüdud.

Aga kui uhke oleks Haapsalu lahe äärest otse jaamast Paralepa kaudu Rohukülla sõita! Veel mõned aastad tagasi võinuks sellest atraktsioon saada. Eestis on palju arhitektuuriliselt ilusaid, paraku rääma vajunud jaamahooneid. Võiksime need korda teha, lilledesse uputada ja raha teenima hakata.

Anykðciai jaamas pannakse turistid täiesti kõlblikku rongi ja sõidutatakse mööda kitsarööpmelist raudteed edasi-tagasi kaks tundi, kokku 12 km. Ja seda mitte ainult suvel - talvekuurordina tuntud Anykðciai lõbustab rongisõiduga lapsi ja täiskasvanuid ka siis, kui hanged ukse ees.

Suvise rongisõidu juurde pakutakse ka meeleolukat rongiröövi. Nii avastadki end ühel hetkel ootamatult olukorrast, kus vagun täitub lustlike robinhoodlike meestega. Rõõmsa lõõpimise ja muusika saatel kihutatakse reisijad ligi 300aastase ja 5,4meetrise ümbermõõduga tamme juures rongist välja ning osa seltskonnast võetakse nagu muuseas sihikule.

Nii ei jäägi ülejäänud reisikaaslastel muud üle, kui kinninabitud kaaslased välja lunastada ja reisile sellega meeleolukas punkt panna.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:56
Otsi:

Ava täpsem otsing