Nädal Kristina Traksi pilgu läbi

Kristina Traks 29. august 2008, 00:00

Ametnike koondamine on teemaks olnud juba nädalaid. Kõigepealt koondati ära "surnud hinged", siis 200 maksuametnikku, järge ootab tuhatkond ametnikku siseministeeriumi haldusalas.

Iga ettevõtja teab, et koondamine on kohutavalt kallis ning kui on vaja töötajast lahti saada, üritatakse leida selleks muid võimalusi. Sellist põhimõtet järgib ka siseminister Jüri Pihl, kelle kantsler saatis laiali juhendi inimeste arvu vähendamiseks, milles palub eelistada inimestest vabanemiseks muid variante kui koondamine. Ühest küljest tundub nagu riigimehelik käitumine - riigil on ju näpud põhjas ja kui saab koondamise pealt raha kokku hoida, siis hoiame.

Kuid teisalt on see väga õhuke jää. Kui tõepoolest kavatsetakse koondamisest kõrvale hiilida, siis ennustan, et siseministeeriumi ootab kenake hunnik kohtuvaidlusi endiste töötajatega. Ning kokkuvõttes võib kogu see kokkuhoid hoopis kallimaks maksma minna.

Ma ei saa mööda ka Gruusia-teemast. Kui grupp Eesti vabatahtlikke sinna sõitis, ei osanud ma sest veel midagi arvata. Et kui tahavad aidata, väga tore - las aitavad muidugi.

Asi hakkas aga kohe alguses imelikuks muutuma. Samuti Gruusias viibinud Äripäeva fotograafi Erik Prozese vabatahtlikest (väidetavalt reservohvitseridest, treenitud ja tugevatest inimestest) tehtud piltidelt vaatas vastu grupp tavalisi Lääne turiste. Puudusid vaid kaelas rippuvad fotoaparaadid. Teemaks olevat vabatahtlikel olnud lähima kõrtsi leidmine.

Edasi. Möödus paar päeva, kui Kanal 2 Reporteris oli suur lugu sellest, kuidas vabatahtlikud on ennast tööga nii ära tapnud, et tervis hakkavad üles ütlema. Et 12tunnised ja pikemad tööpäevad on ikka väga-väga kurnavad.

See ei olnud veel kõik. Mõni päev hiljem sai jälle Kanal 2st vaadata, kuidas vabatahtlikud Gruusia saunas mõnulesid. Nojah, eks hirmsa tööga tapetud tervis tahab muidugi kosutamist, kuid ikkagi.

Kogu värgist on jäänud mulje, et töö tegemine ja inimeste aitamine ei olnud mitte just esmajärguline. Vaid asja mõte oli ikkagi turism, ekstreemturism. Ja natuke piinlik on nende "vabatahtlike" pärast.

Samal ajal, kui kõik aina räägivad püksirihma pingutamisest ja mõned võib-olla ka seda teevad, liisis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium minister Juhan Partsile uue läikiva mänguasja - 0,7 miljonit krooni maksva Audi A6 Quattro. Kallivõitu? Tavalise inimese jaoks kindlasti. Kuid ministeeriumile olevat selline esindusauto ülivajalik, lausa mainekujundusvahend. Nimelt seetõttu, et minister sõidutavat aeg-ajalt oma autoga kõrgeid väliskülalisi ja -ajakirjanikke ning oleks ju äärmiselt piinlik kalleid välismaalasi paluda istuda mõnda tavalisse keskklassi autosse.

Partsi ministeerium näib käituvat kui kogenematu teismeline tüdruk, kes ei ole veel teada saanud lihtsat tõde, et ilus välimus ei ole alati mitte kõige olulisem, vaid loeb ka sisu. Ma ei ole seda meelt, et Eesti riiki peaks teatama selle järgi, et ministrid kimavad ringi lagunevate parsadega, kuid täiesti tavaline keskklassi auto ei peaks küll olema midagi sellist, millega sõitmist meie majandusminister peaks häbenema. Eriti veel aegadel, kui kõik kokku hoiavad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:42
Otsi:

Ava täpsem otsing