Laupäev 25. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Peame olukorrale ausalt ja illusioonideta otsa vaatama

Mart Laar 29. august 2008, 00:00

Järgmise aasta eelarve esitamiseks riigikogule on aega veidi rohkem kui kuu. See on tegelikult väga lühike aeg. Eelarvega koos tuleb riigikogule esitada ka sellega seotud seadused, oma aja võtab eelnõu puhttehniline ettevalmistamine ning seletuskiri. Eelarve koostamise lõppfaas on alati närviline. Olen peaministrina pidanud vastutama ligi kümne eelarve koostamise eest ning tean seda hästi. Uus pole ka see, et eelarves napib raha - seegi on nii pea alati. Olen juhtinud valitsust nii negatiivse lisaeelarve kui mitmete kriisieelarvete koostamise ajal. Kõigile raskustele vaatamata seadsime endale eesmärgiks tasakaalus eelarve ning saime sellega ka hakkama.

Sellel taustal pole 2009. aasta eelarve probleemid uudsed. Majandus areneb tsüklitena ning Eesti on langusfaasis. Olukord pole kerge, eriti kui valitsuse tegevuse alus on lootuste kõrgfaasis koostatud koalitsioonilepe, mille arvutused nägid ette Eesti jõudmise Euroopa viie rikkama riigi hulka. Praegune olukord tekitab kiusatuse otsida süüdlasi. Usun, et see meid edasi ei vii. Tänased probleemid pärinevad aastatetagusest muretusest, et kiire majanduskasv kestab igavesti. Oma osa on siin ka suutmatusel kasutada ära soodsaimat hetke eurole üleminekuks ning üldine üle jõu elamine.

Teisalt pole õige ka must masendus - ülemäärane pessimism pigem halvendab, kui parandab majanduse olukorda. Peame end illusioonidest lahti rebima ning olukorrale ausalt otsa vaatama. Kohe päris kindlasti ei aita kriisist väljumisele kaasa poliitiline arveteklaarimine, valitsuse vahetus.

Et kõike seda ära hoida, vajab Eesti aga 2009. aasta eelarvet. Eelarvet, mis püsiks tasakaalus ja vastaks samal ajal väljakutsetele, mida viimastel nädalatel seoses Venemaa agressiooniga Gruusia vastu järsult ohtlikum maailm meile esitab. See eeldab erilise tähelepanu osutamist rahvuslikule julgeolekule (sh sisejulgeolekule) ning Eesti ühtlase arengu ja hariduse prioriteediks seadmist. Kindlasti vajab toetust ka sotsiaalministeeriumi eelarve.

Praegu neid prioriteete eelarves veel pole. Suvel ministeeriumidele antud piirsummade sisse mahtumine eeldab mitte ainult loobumist koalitsioonilepingus kirjapandust, vaid ka mitmete juba varem tehtud otsuste muutmist. Kuni viimase ajani loodeti, et vahest läheb olukord paremaks ning nii suruti eelarvet raamidesse sealt asju maha tõmmates, mida ei saa tegelikult tõmmata - eurotoetuste kaasfinantseerimine - või kirjutades toetussummad arvestuslikena õhku. Paraku nullis rahandusministeeriumi prognoos lootused. Eelarve mahtu ei kasvatatud, see vähenes veelgi. Nii oleme jõudnud olukorda, kus kuu aega enne eelarve esitamist ei tea ministeeriumid isegi seda, milline on täpselt nende piirnumber järgmisel aastal.

Tekkinud olukorras on vaid üks lahendus - vaadata realistlikult üle antud lubadused, mõned neist edasi lükata, teised tühistada ning viia eelarve tasakaalu. Sellele arusaamale tuginesid ka IRLi ettepanekud eelarve tasakaalustamiseks. On hea, et Reformierakond neile positiivselt vastas ning tulumaksureformi edasilükkamisega nõustus. See on hea algus, kuid alles algus, sest tasakaalus eelarveni jõudmiseks tuleb langetada veel ridamisi teisi otsuseid. Tegemist on poliitiliste otsustega, milleks puudub rahandusministril mandaat. Need peab tegema valitsuskoalitsioon ja see omakorda eeldab peaministri aktiivset sekkumist.

Tean isiklikust kogemusest, et see pole kerge. Tavalistel aegadel pole peaministril vajadust eelarveprotsessi aktiivselt sekkuda. Praegu pole aga tavalised ajad. Seetõttu on raske ette kujutada, kuidas ilma peaministrita eelarve koostamine edukalt lõpuni viia. Peaminister on valitsuses kokkuvõttes ainus, kes suudab vahendada kompromissi sellesse kuuluvate erakondade vahel ning luua ühiseks edasiminekuks vajalikku tasakaalu. Nii on see rasketel aegadel varem olnud, nii on see ka praegu. Peaministri ülesannete hulka kuulub ka koalitsioonilepingu täitmise jälgimine. Ning kui selgub, et seda täita ei õnnestu, pakkuda lepingu parandatud variant koalitsioonipartneritele. Kuigi liig paljude uute teemade avamine selles pole vahest kõige parem taktika, on mõnede uute asjade lisamine siiski võimalik.

Näiteks on tekkinud üheselt selge vajadus radikaalse haldusreformi järele. Aeg oleks pimesikumäng lõpetada ning see reform ära teha. Niipea, kui koalitsioonipartnerid annavad jah-sõna arusaamale, et seda reformi on võimalik teha vaid riiklikult sekkudes, st vajadusel omavalitsusi ka valitsuse otsusega liites, on võimalik reformikava kiiremas korras esitada ning reform 2009. aasta kohalikeks valimisteks ära teha. Ja seda viisil, mis maksumaksja raha säästab. Kui seda kokkulepet aga pole, puudub edasisel tööl mõte ning jätkame samal kombel üks samm edasi, teine tagasi ja kolmas kõrvale.

Uute ideede kõrval peab peaminister välja pakkuma koalitsioonilepingu punktid, mis ellu viiakse ning mis tuleb paraku lähemasse või kaugemasse tulevikku lükata. Sest kui praegu tegeleme 2009. aasta eelarvega, peavad langetatud otsused võimaldama ka järgnevate aastate eelarvetega edukalt hakkama saada.

Vastasel juhul satub valitsus kummalisse olukorda, kus ühelt poolt peaks minister täitma koalitsioonileppes kirja pandut, võimalust tal selleks aga pole. Nii võib kergesti tulla üksteise peale näpuga näitamine ja rivaalitsemine. Oleme koos selle koalitsioonilepingu koostanud, koos selle täitmise eest ka vastutame - ning kui midagi selles tuleb muuta, siis saame sedagi ainult koos teha. Vastasel korral tekib kaos. Ainsaks koalitsioonilepingu täidetud punktiks jääks see, et koalitsiooni moodustasid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja sotsiaaldemokraadid.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:42
Otsi:

Ava täpsem otsing