Laupäev 21. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rahvusvaheline külakõrts Altjal

Heidi Vihma 29. august 2008, 00:00

Lahemaa teed on suuri turistibusse täis, turist tahab aga teatavasti kogu aeg süüa.

Altja on ehtne vanaaegne rookatusega kõrtsimaja, Altja küla üks kaunimaid rannakülasid Eestis ja sealne merevaade koos küla võrgukuuridega peaaegu et Lahemaa visiitkaardifoto. Ootused sellises ümbruses asuva kõrtsi suhtes on kõrged.

Juba eelmistest kordadest meelde jäänud talupoeglik menüü on püsima jäänud. Altja oli üks esimesi kohti, kus silk ja puder julgeti menüüsse võtta. Ja palun - endiselt pakutakse aastate eest meelde jäänud kartuli-kilusalatit ja praetud räimefileed mulgipudruga. Mõne aja eest peeti selliseid roogasid kodusteks, nüüd vist seda enam öelda ei saa - kellel enam aega ja tahtmist kodus putru hautada.

Tellimusi võeti vastu leti juures. Olime neljakesi, mitte ühe perena, seepärast ütlesime oma söögisoovid eraldi. Toitu tellima tulime ometi koos ja veel arutasime pikalt omavahel, kes mida tellib, nii et kindlalt identifitseeritav ühe laudkonnana.

Teenindaja võttis pilku tõstmata ja sõnagi lausumata tellimused vastu. Saime kõik oma numbrid - mina olin 6, sõbranna 9, teised ei jäänud meelde.

Toitude laualekandmine väärib pikemat kirjeldust, midagi niisugust pole ma kunagi varem näinud. Kõigepealt toodi leivakorv koos ühe paari nugade-kahvlitega ja joogid kõigile neljale. Siis esimesele õnnelikule seenepelmeenid.

Kümne minuti pärast saabus teine leivakorv ja teise sööja tellitud kartuli-kilusalat kolksti lauaservale. Ühel oli kõht täis, teine sõi, kaks veel nälgisid. Oleks toitu omavahel jaganud, ikkagi sõbrad, aga kahvleidki polnud.

Veel kümne minuti pärast tuli veel üks leivakorv, nüüd juba kaks paari nuge kahvleid ja korraga mõlemad minu tellitud road - mulgipuder seenekastmega ja soe lõhepirukas. Need kolksas ettekandja minust kõige kaugemale jäävale lauanurgale.

Veel kümne minuti pärast sai oma roa ka neljas sööja - nime poolest samuti kartuli-kilusalati, aga hoopis teistsuguse, kui oli esimene samanimeline roog. (Taldrik maandus jälle kolksatusega kaugeimasse lauaserva.) Enam polnud rohelist salatit, kartulid olid soojad ja tomatit oli rohkem. Ära ei viidud enam midagi, tühjakssöödud taldrikud ootasid laual, napilt mahtus nende vahele viimane tellitud roog - kook.

Tundus, et toidu ettekandmisega tegelesid robotid, kellel programm rikki läinud või ainult osaliselt sisse lülitatud: aktiveeritud oli vaid kandmiskäsk. Mis järjekorras, millal ja kellele, see osa programmist oli täielikult üles ütelnud. Hinnad olid aga turistiteede ristumiskoha väärilised: lõhepirukas salatiga 128 krooni, mulgupuder seenesoustiga 88 krooni. Selle raha eest jaksaks teenindajaid koolitada küll.

Kahju kokkadest, kelle head toidud niiviisi lauale kolksuvad. Road olid ju maitsvad ja menüü leidlikult kokku pandud. Käsitööna valminud pelmeenide sees olid päris (st metsa-)seened, samad mis seenesoustis, lõhepirukas tuli tõenäoselt ahjust, mitte mikrolaineahjust, ka kilu-kartulisalati kaks erinevat varianti olid head.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:56
Otsi:

Ava täpsem otsing