Teatriliidu saalis hõljub portselansuits

Loo tutvustuski jätab võimaluse arvata, kas tükis on kaks või kolm tegelast. Sest kelleks pidada oma sisemist koletist ja omaenese deemonlikku varju, kes teeb iseenda kohalolu talumatuks.

Laval on kolm tegelast - oma koletisega ehk sama hästi endaga võitlev Kristo Viidingu Ike, tema koletis, Sten Karpovi kehastatud Kassabian, ning tüdruk, keda Ike armastab ehk Maarja Mitti Kioko.

Kui Ikele keegi liiga lähedale jõuab, liiga armsaks saab, ilmub koletis lagedale. Sest koletisel on Ikega omad loojaplaanid...

Merit Kask on Postimehes ilmunud arvustuses leidnud, et näidendi autorit Jim Ashilevi paeluvad pained, mida ta armastab viia äärmustesse, kus need muutuvad agressiivseks lihaks ja luuks. Ehk omamoodi haiguseks. Selles näitemängus on neid mitu ning nad koonduvad ja väljenduvad paarisuhetes - armastuses ja läheduses ning võimetuses selleks. Hirmuks ennast kaotada, sõltuda, üksi jääda.

Ta kiidab nii head ansamblimängu kui ka noore draamateatri näitleja Lauri Lagle lavastajadebüüti.

Tegelikult on ju noored kõik tegijad alates autor Jim Ashilevist ja lavastajast kuni kolme näitlejani, kellest kaks lõpetasid äsja TMA lavakunstikateedri ja kolmas on olnud ühe aasta Pärnu Endlas näitlejapalgal. Kristi Eberhart on Eesti Päevalehes öelnud, et ehkki "Portselansuits" ei kujuta endast lavastusena veel küpset partituuri, milles iga element oleks asendamatu ja taandamatu, on see mäng ometi külluslik. Samuti puudutab lavatükk tema hinnangul igaüht vanusest sõltumata, kui nad vaid oskavad hinnata head teatrit. "Noored näitlejad Sten Karpov, Kristo Viiding ja Maarja Mitt ajavad südamega oma asja, nende kohalolek on intensiivne ja mängu siirus põimub orgaaniliselt huumoriga," leidis ta.

Autor: Ülle Hallik