Loodus disainib tuba

Artikkel

- Uudised
- Kadri Jakobson
- 31. august 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Loodus disainib tuba
"Kui ma näen metsas kohevat ja pehmet samblavaipa, tekib mul suisa füüsiline vajadus pea sinna peale panna," ütleb lilleseadja ja aastaid rahvaülikoolis lilleseadet õpetanud Ülle Tismus.
Loodus on tema sõnul võrratu ja kordumatu disainer, tuleb vaid osata tema kätetööd märgata.
Lihtsus on Ülle jaoks märksõna, milleni ta tahab, et tema õpilasedki jõuaksid. Paraku käib see keeruliste teede ja otsingute kaudu. "Osata näha looduslikku materjali - see on kunst," ütleb ta.
Ülle käib väga tihti metsas kolamas ja on iga kord üllatunud, kui taas looduse osavat kätetööd näeb. "Mõnikord seisan ja ahhetan: kui ilusad pinnad, millised värvid ja vormid!" õhkab ta.
Pooleteise meetri kõrgused leinakase okstest meisterdatud anumad on võimsad aktsendid ruumikates paikades: terrassil, rõdul või miks mitte modernses avaras toaski.
Nende valmistamiseks pole vaja muud kui kanavõrku, traati, lõiketange ja suur hulk hästi painduvaid oksi - sobivad nii leinakask kui ka paju. Kuid mis peaasi - kuldseid käsi, head silma ja mõningaid töövõtteid.
Mitmeid lillevanikuid ja koonusekujulisi rippuvaid korve saab teha ka hästi painduvatest põldmarja- ja metsviinapuu väändeist. Vaevarikkam on kasutada peeneid männijuuri. Kanavõrgust vormitud kuju peale hakatakse traadiga kinnitama puntides kaseoksi nii, et moodustuks ühtlane ilma vahedeta pind.
Universaalne kanavõrk, mis annab painduda ja mida on kerge vormida, on aluseks ka näiteks samblakorvidele ja -patjadele. Samblaga vooderdatakse korv nii seest kui ka väljast ja see kinnitatakse vormi külge liimipüstoliga.
Sammal peab olema parajalt kuiv, et liim nakkuks, ning seda tuleb ka kõvasti suruda - et töö hiljem koost ei laguneks. Korvi sisse võib hiljem pista nii lõike- kui ka potililli.
Loodust saab tuppa tuua ka näiteks puukoorega vooderdatud potiümbrisega. Metsast korjatud puukoor kleebitakse liimipüstoliga tavalisele plastmassist lillepotile. Samamoodi on tänuväärne potiümbris kasetoht, männi- või kuusekoored, väikesed laastud või kooretükid.
Kui õhemaid koori annab liimida, siis paksemate kooretükkide puhul kasutatakse kinnitamiseks ka väikeseid naelu, traati jms.
Tänuväärne materjal on pajuvits, mille erinevad toonid - rohekad, pruunid, punakad - annavad inspiratsiooni nobenäpule küllaga. Pajuvitsa saab punuda traditsioonilise korvipunumistehnikaga või kasutada raamiks kanavõrku.
Võib teha nii lühemaid kui ka pikemaid, graatsilisi vaba vormiga vanikuid. Põnevaks teeb tegemise just see, et lastes fantaasial lennata ja looduslikul materjalil mängelda, ei tea tulemust iial ette. Iga töö on ainulaadne ja eriline ning kahtlemata on majaseinal või toas rippuv suvelilleline kunstiteos originaalne ning pilkupüüdev ehe.
Lilleseade kui kunst tekkis aastasadu tagasi. Eksisteerib Euroopa lilleseade ja orientaalne ehk Aasia lilleseade.
Esimene on värviderohke ja külluslik, kasutab palju lilli ja eri vorme. Orientaalne lilleseade on minimalistlik, lihtne, sel on konservatiivne värvi- ja vormivalik ning selles kasutatakse napilt lilli.
Lilleseade sündis Jaapanis 6. sajandil. Esialgu tegelesid sellega vaid mungad. Ikebana tähendabki elavat lille ja selle kunstiga tegelesid algselt ainult samuraid. Tänapäeval eksisteerib Jaapanis üle 3000 ikebana koolkonna.
Hetkel kuum