Kuidas Tallinna tuulutada

Kas Tallinn peaks olema üks suur linn või kaheksa väiksemat? Või tuleks liita Tallinnaga ka naabervallad? Need küsimused on kerkinud haldusreformi ja Tallinna kaheksa linnaosa 15. sünnipäeval.

Pärast tuliseid vaidlusi 1993. aastal moodustatud linnaosad võib tinglikult jagada kolme gruppi: ajaloolised piirkonnad (Nõmme, Pirita, Kesklinn), suurte magalapiirkondade baasil tekkinud linnaosad (Lasnamäe, Mustamäe, Haabersti) ja kunstlikult loodud linnaosad (Põhja-Tallinn, Kristiine).

Elanike ühiskondlike soovide esimese adressaadina on kohaliku omavalitsuse osa ülitähtis. Juba omavalitsuse tasandil otsustatakse, millised võimalused antakse inimestele oma elu kujundamisel. Ei ole kahtlust, et Tallinna linnaosavalitsustel on hea ülevaade oma linnaosa probleemidest ning kindlasti püütakse neile lahendusi leida. Samas ilmneb üha rohkem suundumusi, mis peaksid tallinlastele muret tegema. Suurim risk peitub võimu koondumises ühe erakonna kätte, kusjuures üheks oluliseks võimuvahendiks kujundatakse just linnaosade valitsused. Vajame tegelikult aga teadlikku poliitikat, mida kujundab kodaniku dialoog ja seda mitte ainult sõnades aga ka tegudes.

Praeguse süsteemi jätkamine aga süvendab olukorda, kus järjest enam soositakse linnajuhtimisel kohalike elanike huvide arvestamise asemel võimul oleva partei või sellega seotud ärimeeste soove. Kogukondlik võim ja osalusdemokraatia on muutumas Tallinnas üha näilisemaks. Selle, pealinna kõigil otsustamistasanditel nähtava väga ohtliku tendentsiga ei saa ega tohi leppida. Otsuste vastuvõtmine on kohaliku omavalitsuse poliitikute põhiülesanne. Otsused peavad olema põhjalikult kaalutletud ja põhjendatud. Otsused peavad olema koostöös elanikega realiseeritavad ja osapooli rahuldavad. Nad ei tohi panna ohtu inimeste elu, tervist ja vara ega hävitada looduskeskkonna jätkusuutlikkust. Pidevalt tuleb otsida uut konsensust.

Nii pakuvad sotsiaaldemokraadid arutlemiseks ja kaasamõtlemiseks välja kolm ettepanekut, kuidas vähendada Tallinna valitsemiskulutusi, tõsta samas pealinna haldussuutlikkust ja tuua tallinlased oma kodulinna tasakaalustatud kujundamise juurde otsustava hääleõigusega tagasi.

Senised kaheksa linnaosavalitsust on üha enam muutumas võimuerakonna kontoriteks. Kui linnaosade üha paisuvates juhtkondades on peaaegu kõik ametnikud Keskerakonna liikmed või partei tulised toetajad, siis hiilivalt on toimumas ka ülejäänud ametkonna parteistamine.

Kõigi linnaosade juures on olemas rahva poolt valitud halduskogud koos teemakomisjonidega. Samas ei ole linnaosade halduskogudel täna seaduse ega linna põhimäärusega tagatud otsustusõigust piirkonna elu kujundamisel. Neil on vaid nõuandev roll, mis võimaldab seda, et võimuerakond arvestab halduskogude seisukohtadega vaid siis, kui need on parteile ja/või selle rahastajatele kasulikud. Euroopalikus kodanikuühiskonnas, milleks ju ennast peame või vähemalt saada tahame, on aga loomulik, et just otsustusõigus tuuakse elanikele võimalikult lähedale. Kohalik kogukond teab kõige paremini, mis nende elupaigale kõige vajalikum ja kasulikum on. Sellepärast tuleb anda halduskogudele otsustusõigus kõigis küsimustes, mis puudutavad nende linnaosa. Olgu selleks siis detailplaneeringute kinnitamine, linnakorterite üürile andmine või heakorra- ja remondiküsimused. Väheneks tehtava töö anonüümsus ja teeks selle töö elanikele paremini nähtavaks.

Halduskogude otsustusõiguse korral kaotavad linnaosavalitsused oma tänasel kujul mõtte. Linnaosavanem ei ole enam kohalik absoluutse võimuga väikevürst, vaid temast saab tavaline linnaametnik, kelle ülesandeks on tagada koos linnaametitega halduskogu otsuste täitmine. Samas võimaldab linna e-teenuste jõulisem arendamine oluliselt vähendada ka linnaosavalitsuste bürokraatiat, muutes need senisest rohkem teeninduspunktideks. Olgu rõhutatud, et see ettepanek ei tähenda linnaosade kaotamist, nagu keskerakondlastest kriitikud üritavad väita, vaid tänaste linnaosavalitsuste reformimist.

Linna ajalooline süda Kesklinn on elanike arvult täna alles neljas linnaosa. Et seda muuta, tuleks tõsiselt kaaluda väikese Kristiine linnaosa ja mitmete Põhja-Tallinna asumite (näiteks Kalamaja, Pelgulinn, Kelmiküla) Kesklinnaga liitmist, seda enam, et kõnealused piirkonnad on ajalooliselt ja logistiliselt südalinnaga väga tihedalt seotud.

See samm suurendaks märkimisväärselt Kesklinna elanike arvu, tekiks Lasnamäe-suurune linnaosa. Väheneksid linna halduskulud, kokkuvõttes saaks ajalooline südalinn suurema kaalu pealinna poliitikas. Kindlasti eeldab selle ettepaneku ellu viimine aga avalikku arutelu.

2002. aastal kogus üks erakond Tallinna volikogu valimistel 6,8 protsenti valijate häältest, kuid jäi volikogu ukse taha. Üks teine erakond sai aga samal aastal 40 protsenti pealinlaste häältest, kuid tänu boonushäältele võttis üle poole volikogu kohtadest. On selge, et tänane valimissüsteem ei taga kõige õiglasemat tulemust. Milles probleem?

Linnavolikogu valimistel on Tallinn jagatud linnaosade baasil kaheksaks valimisringkonnaks. Nii võib nimekiri koguda üle viie protsendi häältest, ületada selgelt valimiskünnise, ei võta aga ühestki ringkonnast mandaati ja jääb volikogu ukse taha. Kaotajate hääled lähevad aga valimiste võitjale, kes saab ebaproportsionaalselt suure hulga lisakohtu.

Tallinna linn on üks omavalitsus ja peaks pealinnana selleks ka jääma. Tallinlased liiguvad üle linnaosade piiride enamasti neid märkamata. Eriti just Kesklinnas käivad iga päev väga paljud teiste linnaosade elanikud. Nii oleks igati loogiline, et Tallinn edaspidi ka üks valimisringkond on. Üks ringkond tagaks linnavolikogu kohtade õiglasema jaotumise. Samuti kaoks võimalus, et võimul olev erakond suurendab mandaatide arvu nendes linnaosades, kus neil hetkel suurem toetus. Pealinn võiks võtta eeskuju Tartust, kus juba 2002. aastal moodustati nelja valimisringkonna asemel üks. Probleeme ei tekita ka linnaosade halduskogude valimine. Ühe ringkonna puhul moodustuksid kaheksa linnaosa halduskogud kandidaadi registreeritud linnaosapõhise elukoha alusel.

Linnaosade sünnipäeva tähistamisel eelmisel neljapäeval tõdesid kõik volikogus esindatud erakonnad, et Tallinna senine haldussüsteem vajab uuendamist. Omaette teema on pealinna suhted naaberomavalitsustega. Järgmisel sügisel valitav linnavolikogu võiks haldusreformi seega jõuliselt käsile võtta.

Autor: Jaak Juske