Eesti ei tohi muutuda elektrit importivaks maaks!

Lõppev aasta on olnud Eesti energiaturul üsna omapärane, suurest energiamüüjast oleme me ootamatult muutunud energia sisseostjaks. Elektrienergia kogutarbimisest hõlmas import juulis ligi kolmandiku. Esialgu pole paanikaks põhjust, sest vihmase suve tõttu oli Daugava kompleksis Lätis vett rohkesti ja loomulikult oli mõistlik odavat hüdroenergiat sisse osta. Kuid kaugemas tulevikus võib olukord muutuda järsult impordi kasuks.

See oleks aga Eesti majandusele katastroofiline, sest imporditud elektri eest tuleb maksta ja raha läheb niigi vaesest riigist välja. Põhjamaade NordPooli hind on kõrgem kodumaisest. Lisaks jääb palju inimesi põlevkivikompleksis tööta, kasvatades niigi suurt töötute armeed Ida-Virumaal. Eesti majanduse edu aluseks olid odav tööjõud ja suhteliselt odav elekter. Mõlemad eelised on kadumas. Kui ei jätku energeetilisi võimsusi, ei investeeri meile enam ükski mõistlik välisriik.

Paul Keres ütles, et ka halb plaan on parem plaanitust mängust. Eesti Vabariigi valitsus on aga energeetikat suunates seni olnud nagu peata kana, kes minuti võib küll lennata, kuid siis potsatab surnult maha. Eesti Energia on kasumit taotlev äriettevõte, kelle huvi on müüa võimalikult palju ja võimalikult kallilt. Riigi ja rahva kindlustamine taskukohaste hindade ja vajaliku kogusega ei saagi olla tema prioriteet. Pealegi pärast elektrituru avanemist 2013. aastal on Eesti Energia vaid üks paljudest elektrimüüjatest ja -ostjatest. Elanike huvide kaitsja ülesanne lasub majandusministeeriumil, kes aga ise ei tea, mida ta tahab. Endiselt kõneleb minister osalusest Ignalina tuumajaamas, mis kuulub kaunite luulude valdkonda.

See jaam ei saa meile kriitiliseks ajaks ka parima tahtmise juures valmis, sest praegu ei teata isegi, millist tüüpi ja millise võimsusega energiablokke muretseda. Pealegi on leedulased praegu seotud uute energeetiliste võimsuste käikulaskmisega Venemaa gaasi baasil, sest Ignalina vana jaam järgmisel aastal suletakse ja riiki ähvardab energiakriis.

Meil kõneldakse väikese (600 MW) tuumajaama valmimisest aastail 2025-2030 ja see ongi ühe saamatu ja jõuetu riigi jaoks reaalne tähtaeg. Aga vaadakem, mis toimub sõbralikus naaberriigis Venemaal! 13. augustil allkirjastas korporatsiooni Rosatom peadirektor Sergei Kirijenko korralduse rajada Kaliningradi tuumajaam, mis valmib juba aastail 2014-2015. Kasutatakse täiustatud kolmanda põlvkonna reaktorit VVER-1000. Kahe bloki ehitus koos infrastruktuuriga maksab 5 miljardit eurot. Nii tegutsevad teoinimesed, keda Eesti Vabariigis napib.

Eesti ja Soome elektrisüsteeme ühendab 350 MW alalisvoolu merekaabel Estlink. Pärast 800 MW võimsusega Estlink 2 kaabli valmimist moodustavad Eesti ja Soome praktiliselt ühtse energiavarustussüsteemi. Seetõttu tasub rajada Eesti tuumajaam kahe naaberriigi ühisprojektina ja kui Eesti riik jääb endiselt otsustusvõimetuks, siis rahastada Eesti osalust eraettevõtlusega.

Energiaturvalisus on iga riigi püsimajäämise alus. Maailm on ka üha plahvatusohtlikum, mistõttu riikidevahelised pinged energiaturul kasvavad. Kasvab vajadus katta kodumaine tarbimine siseriiklike ressurssidega ning muuta elektri tootmine ja jaotamine võimalikult efektiivseks. Tänu stabiilsele põlevkivienergeetikale on Eesti seisund olnud hea ja seda ei tohi nõrgendada.

Esmalt peame üle vaatama oma energeetilised ressursid. Näiteks läbis Eesti ajakirjandust hiljuti optimistlik teade, et aastaks 2040 kavatsetakse maailmas 30% energiast toota Päikese abil, mis ei ole tõsiteaduslik. Andmetest nähtub, et kõigi alternatiivenergiate osakaal ei ületa maailmas 2030. aastal 5%.

On väidetud, et 200 ruutkilomeetrile paigutatud tuulikud kataksid kogu Eesti elektrienergia vajaduse. Kuid tuulegeneraatorid on väikse tootlikkuse juures kallid, pealegi suurendaks reservjaamad sõltuvust Venemaa gaasist.

Energia tootmise ja kasutamise määrab elanikkonna maksevõime ja riigi rikkus, ehk lihtsamalt öeldes tooteühiku hind. Igal juhul on kõige odavam tuumakütus. Võrreldes teiste energiakandjatega on meil praegu odav ka põlevkivi, mis on täielikult Eestile kuuluv maavara ning mille stabiilne hind ja varustuskindlus sõltub täiesti meist endist. Põlevkivienergeetika keskkonnaohtlikkus, eriti vee tarbimise osas, on meil ülevõimendatud. Eesti Energia pidi aastaiks 2011 ja 2012 Narvas ehitama kaks uut täiustatud energiaplokki, kuid heal juhul valmib vaid üks. See on otse kuritegelik hoolimatus ja seab ohtu meie energiaturvalisuse.

Tuleb rõhutada, et Eesti ei tohi kunagi muutuda elektrit importivaks maaks. Kuni oma tuumajaama valmimiseni tuleb panustada põlevkivile. Seda hoolimata saastemaksude karmistumisest, sest põlevkivikompleks annab tööd paljudele ja seda etniliselt üsna plahvatusohtlikus piirkonnas. Tuumaenergeetika ei vastanduks Eestis põlevkivienergeetikale, sest tuumajaama tippkoormuste katmine jääb eeskätt põlevkivi- ja gaasijaamade ülesandeks. See nõuab aga Narva jaamade energiablokkide kiiret renoveerimist ja seda juba täielikult süsihappegaasivaba tehnoloogiaga.

Lisaks tuleb kasutada teisi energiakandjaid: tuult, päikest, puitu, turvast, biomassi, jäätmeid. Maksimaalselt tuleb tootmist hajutada, ühitada sooja ja elektri koostootmist, vähendada energiakadusid ning tõhustada energia kokkuhoidu.

Ohtlik on praegu Eesti Energia börsile viia, kuigi riigil on raha hädasti vaja. Kindlasti ei tohiks seda teha rohkem kui veerandiga ettevõttest. Raha peaks minema mitte riigi eelarveaukude kinni toppimiseks, vaid suurinvesteeringuteks energeetikasse.