Liiga hea elu

Muud enam lehest ei loe, kui seda, et koondamine kogub tuure ja nii mõnigi ettevõtja peab õigeks töötajate palkade kärpimist. Palgatöötajad kurdavad, et igakuine sissetulek jääb samaks, aga koondatud kolleegi ülesanded tulevad ka kraesse. Ja need kahe koorma vedajad võivad veel rõõmu tunda, et ametikoht alles.

Kuuldavasti võib ehitusvaldkonnas oma töö kaotada ligi 10 000 inimest. Aga võib-olla ongi kõige parem siis, kui enam hullemaks minna ei saa! Laisk inimeseloom on ju niimoodi ehitatud, et heaolu lohku vajudes ei viitsi ei käsi-jalgu ega aju liigutada. Ehitusettevõtjail on nüüd õige aeg oma ajupotentsiaal, ettevõtlikkus ja otsustamisvõime proovile panna. Kas siis mõnele nišile orienteerudes või mõnest loobudes.

Mõtlesin isegi, et no mida ma siis teen, kui praegune tööandja teatab, et minu tööjõudu enam ei vajata. Kohe käivitus enese alalhoiu- ja ellujäämisprogramm ning meelde tulid kõik need oskused, millega võiks taas tööturule minna. Vähe sellest, leidsin endast ka potentsiaalse ettevõtja, arutledes, kas luua OÜ või AS või piirduda siiski FIE-positsiooniga.

Tänases Ehituse erilehes on lugu ökoküla ehitamisest ja ehkki igaüks savimajas elamisest ei vaimustu, tasub tähele panna sealse töödekorraldaja Ingvar Villido sõnumit ökost kui teistmoodi mõtlemisest. Lähtuda tuleks eelkõige oma vajadustest, mitte harjumuspärastest võimalustest. Kui ehitaja pakub sulle valikut plaat- ja lintvundamendi vahel, oskab tellija küsida hoopis postvundamenti. Ökot võib ju vaadelda kui vabatahtlikku valikut elada kogu aeg rõõmuga säästes, olgu siis parasjagu käsil buumid või langused.

Jah, muidugi võib tunda kaasa nendele, kes oma head elu laenude arvel paisutasid ja alles nüüd jõuavad tõdemuseni, et vile suul on liigutud pangaorjusesse ja saavutatud heaolu oli illusioon. Või kas oli? Kui elu on liiga hea, siis kipuvad pisimatestki probleemidest suured saama ja olemasolevast heast ei hoolita.

Hiljuti jõudis raamatupoodidesse Äripäeva ajakirjaniku Liis Kängsepa raamat "Minu Argentina", kus ta muu hulgas kirjeldab elu getos. Raamatuesitlusel ütles ta: "Meie siin Euroopas ja Eestis unustame ära, kui hea elu meil on. See on ju õnn, kui sa tõused hommikul üles ja sul on riided, mida selga panna, toit, mida ei pea prügikastist otsima ning sa istud oma autosse ja sõidad tööle."

Autor: Tea Taruste