Viinistu paeluv kultuurikolhoos

Nõukaajal Võidu Tee nime kandnud kalurikolhoosis toodeti sprotti ja liimi. Kalatöötlemisega jätkati Kirovi kolhoosi koosseisus, kuniks tööstuse omanikuks sai AS Esmar. Ent 1991. aastal tootmine lakkas. Neli aastat hiljem lasi Jaan Manitski külameestel endale augu pähe rääkida, ostis tehase, investeeris ja parandas ning kalatööstus käivitati uuesti. 240 töölisele jätkus tööd vaid mõneks aastaks: 1998. aasta majanduskriisiga kadus Vene turg, kuhu suurem osa kalatoodangust läks. Kinni pandi külapood ja postkontor ja nii oli kiiresti vaja leida tegevus, mis elu ääremaal sumbuda ei laseks.

"Mingeid eeliseid polnud: ei toorainet, ei kvaliteetset tööjõudu," meenutab Manitski. "Ja siis tuli mõte, et sellest vanast ja pimedate kambritega külmhoonest võiks näitusekoha teha. Kunstimuuseumi avamine toimuski samal ajal Viinistu küla 630. aastapäevaga 2002. aastal."

Igal aastal on midagi uut ette võetud, kas siis ümber või juurde ehitatud. "Pumbamaja arvelt laiendasime muuseumi. Ja värava juures asuvad tünn-galeriid, kus on ajutised kunstinäitused, olid algselt kalatööstuse ja liimivabriku juurde kuulunud veehoidlad," räägib Viinistu peremees. "Siis jätkasime konverentsikeskusega, mille juurde kuulub ka restoran ja 80 magamiskohaga hotell. Ehitasime vanale tootmishoonele teise korruse peale ja nüüd on seal suurepärased, Mohni saarele avaneva vaatega toakesed."

Jaan Manitski jätab küsimusele, et kui palju siis Viinistusse investeeritud on, vastamata. "Ruutmeetreid on ikka mitu tuhat, aga kõik on tehtud võimalikult ökonoomselt ja ratsionaalselt. See on kindel, et amortiseerunud hoonete renoveerimine on kallim kui uue ehitamine."

Suur osa investeeringutest ja kuludest pole aga võõrale silmale nähtavgi. Näiteks oli tohutult töömahukas tehase territooriumil maapinnal asuvate soojustrasside eemaldamine. 2003. aastal ehitati teatrietenduste tarbeks välilava, publiku poole tekitati kunstlik kallak. Ka spordiväljaku ja sadama ehituse töö-, aja- ja rahakulu on esiotsa raske hinnata.

2005. aastal võeti uue, suurema etenduse- ja kontserdipaigana kasutusele vana katlamaja. Ka siin olid suuremateks töödeks mitte ehitus-, vaid koristustööd: lahti oli vaja saada hiiglaslikest kateldest ja asbestist. Viinistu kõrval kannab ettevõtja hoolt ka Mohni saare ja seal asuva muinsuskaitse all oleva 19. saj keskpaigast pärineva tsitadelli eest.

Sellesuvistest uutest ettevõtmistest on Jaan Manitski rahul kabeliga, kus juba esimene laulatuski peetud. Tegemist on vana paadimajaga, millest allesjäänud roostes metallkarkassi peremees metallikokkuostu viia ei lubanud. "See nägi välja nagu hiigelämblik, aga eelmisel aastal tuli idee ning arhitekt Emil Urbel ja sisearhitekt Toivo Raidmets asusid appi. Nemad on ka teiste hoonete kujunemisel olulist rolli mänginud. Ehitusel kasutame ikka kohalikku tööjõudu. Algusest peale on siin tegutsenud kuldsete kätega väikeettevõtja Meelis Tasa."

Suvel taasavati Manitski eestvedamisel külapood, mis vahepeal oli uksed sulgenud. "Ja no väga oluline areng on meil kalasuits!" muheleb kultuurikolhoosnik. Kalasuits tähendab siis suitsukala putkat, kust värsket suitsuahvenat, -siiga, -angerjat, -lesta saab nõutada.

Manitski hinnangul on Viinistul arenguruumi veel palju, sest pooled pindadest on veel ootel. "Aga enne teeme ja siis räägime!" naerab ta.

Autor: Tea Taruste