Uudised
Urve Vilk
10. september 2008 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Fantaasiarikas juhendaja

"Sest iga tantsija võib minna lavale ja olla modell, aga vastupidi mitte," selgitab Jantson, üks Eesti esimestest elukutselistest modellidest.

Saime kokku Bakuu restoranis, kuidas Te selle kohaga seotud olete?

Olen siin aasta algusest juhataja. Sixtina on saanud 19aastaseks, kasvanud lapsekingadest välja ja saanud täiskasvanuks. See on töö, mis on ja alati jääb. Töö laste ja noortega ehk õpetajatöö on see, mis annab emotsionaalse laengu ja hoiab noorena.

Kahjuks Eestis õpetaja palgast ära elada ei saa, see käib ka minu kohta. Kui pead iga päev ise oma arvete maksmise pärast muret tundma, tuleb veel juurde midagi teha. Kuna minu erialaks on hotellimajandus, mille alla kuuluvad ka restoranid, kutsuti mind Bakuu restorani ja aasta algusest peale olengi siin tööl.

Kelleks Te koolis saada tahtsite?

Teadsin sajaprotsendiliselt, et ma ei taha saada õpetajaks. Selle kohta on hea öelda, et iial ära ütle iial, elu pööras kõik vastupidi. Väiksemana unistasin lauljaks saamisest. Eks laulmisega tegelesin kooli ajal kogu aeg. Tagasi mõeldes on inimese võimed piiritud, kui ainult tahtmist on. Käisin spordikoolis, muusikakoolis, kunstiklassis, laulmas ja rahvatantsus. Hiljem pühendusin rohkem spordile.

Mis Teie spordihuvist sai? Te mängisite ka Tallinna Kalevis?

See lõppes siis, kui sain Tallinna Moemaja mannekeeniks, siis tuli valida, kas jääb korvpall või modellindus. Üks töökaaslane, kes juba oli moemajas tööl, meelitas mind korraks sinna, kunstnikud nägid mind ja ütlesid, et neil on kuu aja pärast moedemonstratsioon tulemas, pane kleit selga ja mine lavale. See oli juhus, mis muutis kogu mu elu.

Õppisin hotellimajandust edasi, aga maailmas ringi käies, kui nägin, kuidas teiste riikide modellid on koolitatud, hakkas idanema mõte, kuidas teha mannekeenide kooli. Panin sinna sisse kõik need asjad, mille kohta oleksin ise rohkem teada tahtnud.

Protsess ideest teostuseni võttis aega mitu aastat. Oli kooperatiivide aeg, otsisin, kelle tiiva alla sellise üksuse luua võiks. Enelin Meiusi kutsus mind moemajast ära, et kooli teha. Tal olid suured ja fantastilised plaanid, aga teostuseni jõudmiseks rahalisi vahendeid ei olnud.

Sain kokku Indrek Stahliga, Bastioni omanikuga, kes pakkus oma tuge. Sealt läksime poole aasta pärast Mainori juurde, kus olime mitu aastat, enne kui iseseisvusime. Algusaastatel oli tuhandeid inimesi, kes tahtsid meile tulla. Moskvast ja Leningradist käidi vaatamas ja õppimas.

Aasta pärast avas Enelin oma kooli ja siis Bastion, koole tekkis nagu seeni pärast vihma, siis kui mina olin süsteemi välja töötanud.

Kuidas Sixtinal praegu läheb?

Sixtina tegutseb Kanutiaia noortemaja juures. Meil läheb hästi, on väga palju esinemisi. Meie tantsu eliitgrupp esindab Eestit ka paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Oleme lähtunud sellest, et meile võivad kõik tulla, aga meie juures tuleb vaeva näha ja kõvasti tööd teha. Jäävad need, kes on tõsised fanaatikud ja tahavad esineda, võistelda ja kuhugi jõuda.

Kas põhirõhk on tantsul?

Viimased üheksa aastat on põhirõhk olnud tantsul, sest iga tantsija võib minna lavale ja olla modell, aga vastupidi mitte. See sai alguse sellest, et fotograafid kiitsid tüdrukuid, kes oskasid hästi tantsida, et nendega on lihtne töötada. Meil on ka modelligrupp, aga neilgi on tantsutreeningud, lisaks poseerimine, lavakõnd ja meikimine, aga põhirõhk on keha füüsilisel arendamisel.

Millistest omadustest Teil töös enim kasu on olnud?

Seltsivusest - oskan inimestega suhelda, ma ei karda, võin ükskõik mis hetkel astuda kas või miljoni inimese ette ja öelda, mida ma mõtlen. Fantaasiast - paljude etenduste puhul olen ma välja mõelnud režii ja süžee ning valinud välja muusika, koreograafid on selle pannud liikumisse. Pean ennast loominguliseks inimeseks.

Millistest printsiipidest Te juhtimisel lähtute?

Kollektiivis peab valitsema üksmeel ja sõprus, samas säilima distants, mina ei saa alluvatega olla igapäevasõber, olen nende jaoks juht.

Igaüks võib minu juurde oma murede ja rõõmudega tulla. Sama on koolitööga, õpetaja peab olema usaldusisik, kelle juurde noor saab tulla, kui on mure, aga vanema juurde ei taha minna.

Tiinat iseloomustab see, et ta suudab väga palju erinevaid asju korraga teha, nagu ühele Kaksikule kohane on.

Kõike, mida ta teeb, teeb ta väga suure kirega, olles ise samas veendunud, et parandab maailma. Inimesena on ta kirglik ja armastab või vihkab sama kirglikult, kui töötab. Vahest jäävad tal mõned nüansid seetõttu märkamata, et ta parasjagu mõtleb mingisuguses teises dimensioonis, kus ainult tema saab aru, kuidas elu tegelikult käib.