Tuumaseente aeg kestab

16. september 2008, 11:46

Loodusele ilmselt kahjuliku mõju kõrval
pakub külma sõja aegsete tuumapommikatsetuste jääkkiirgus teadlastele täpse
dateerimisvahendi.

Ehkki on kaheldav, kuidas viie- ja kuuekümnendatel aastatel atmosfääri paisatud radioaktiivsed plahvatuste jäägid kõrgematele organismidele mõjuvad, võimaldab kõrgenenud radiatsioonifoon teadlastel mitmeid hiljutisi sündmusi täpselt dateerida, kirjutas fyysika.ee ajakirja Science vahendusel.

Teadaolevalt esmakordselt 1992 aastal kasutatud meetod sarnaneb arheoloogias rakendust leidva radioaktiivse süsiniku meetodiga. Viimane põhineb asjaolul, et elusatesse organismidesse satub ainevahetuse käigus teatav kogus süsinikku.

Maa atmosfääri tungiv kosmiline kiirgus muudab väikese osa lämmastikust süsiniku radioaktiivseks isotoobiks süsinik-14, millest omakorda jõuab väike osa süsinikdioksiidi koostises taimedesse ja sealt loomade organismidesse.

See protsess toimub pidevalt ja nii on ka looduslik süsinik-14 põhjustatud kiirgusfoon heas lähenduses konstantne, nagu ka süsinikdioksiidist otseselt või kaudselt sõltuvas eluslooduses. Organismi surmaga aga tema ainevahetus keskkonnaga katkeb ja käima läheb kiirguskell - pool surmahetkel rakkudes olevast süsinik-14 kogusest laguneb 5730 aastaga, pool allesjäänust järgmise 5730 aastaga… Kui tänapäeval mõõta mammuti kolju 14C põhjustatud kiirgust, saab välja arvutada, millal loom suri.

1963 aastal sõlmisid Nõukogude Liit, Suurbritannia ja USA tuumakatsetusi piirava lepingu, mille tulemusel hakkas samal aastal atmosfääri selleks ajaks kahekordistunud kiirgusfoon füüsikaseadusi järgides eksponentsiaalselt kahanema. See võimaldab seada vastavusse looduslikku normi ületava 14C koguse ja ajaskaala alguspunktiga 1963 aastal.

Et aga lisandikogused on suured ja nende lagunemine praegu kiire, võimaldab looduse külma sõja eelset normaalfooni ületava kiirguse mõõtmine organismis täpselt dateerida hiljutisi surmajuhtumeid, nagu seda tehti Austrias 1992 aastal.

Hoopis nutikama rakenduse peale tuli Stockholmi Karolinska instituudi rakubioloog Jonas Frisén. Kui eukarüoodi rakk jaguneb, satub välist päritolu süsinikku, sealhulgas süsinik-14, uute rakkude kromosoomide koostisse ja seeläbi sisaldab DNA infot ka raku viimase jagunemise aja kohta.

See võimaldas lahendada kaua lahtisena püsinud küsimuse neuronite ehk ajurakkude taastumisest. Nüüdseks on üpris hästi teada, et ajurakke inimese elu jooksul juurde ei teki. Lisaks on eelpool kirjeldatud meetodit kasutatud näiteks kvaliteetveinide tootmisaasta tõendamiseks ja salaküttidelt konfiskeeritud elevandivõhkade järgi loomade surmaaja määramiseks.

Loe üht näidet, kuidas teadlased süsinik-14 põhjal uurisid ülekaalulistust: Miks dieedid ei tööta?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
22. October 2008, 09:23
Otsi:

Ava täpsem otsing