Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kas sa vihkad Venemaad?

Meelis Mandel 17. september 2008, 00:00

Ma vihkan küll mõningaid asju, kuid kindlasti ei kuulu nende sekka Venemaa. Seetõttu ei saa ma aru, miks Eesti poliitikud idanaabrit vihkavad.

Võib-olla teavad nad midagi, mida mina ei tea. Mis õigustaks näiteks vinte puruks keeranud reaktsiooni Gruusia sündmustele. Eriti tänaste teadmiste valguses, kui vihjatakse Gruusia mitmepalgelisusele. Kas utreeriti meelega, et saada parem reaktsioon lääneriikidelt?

Ma ei tea diplomaatilistest nüanssidest suurt midagi. Kuid ma näen murega, et president, peaminister, välisminister ja muud tipp-poliitikud vaenavad Venemaad. Nii avalikes kui ka kuluaarivestlustes tajun Vene teemal rääkides ülimat külmust. Sama suhtumine nii Vene poliitikutesse kui ka ärimeestesse. Üks halb ja ohtlik kõik. Ning ma ei saa sellest aru.

Russofoobia sunnib meid kulmu kortsutama oma sõprade peale, kes sellele meie tähelepanu juhivad. Jutt siis reaktsioonist Soome presidendi repliigile.

Meie poliitikud peegeldavad liiga palju Venemaa tippjuhtkonna suhtumist meisse. Vihkamine või siis vastuvihkamine on aga tupiktee. Vihkamine ja solvamine tekitab samasuguse vastureaktsiooni. Ning Eestile pole seda vaja. Või on? Tahame, et suur venekeelne kogukond oleks pidevalt surve all?

Tõsi, ei kergenda asja ka valitsuse kritiseerijad. Isegi kui Keskerakond ja tema liider Edgar Savisaar õigele asjale tähelepanu juhivad, on nad endale "Putini partei" sildi otsaette kleepinud ja seega võrdub soovituste kuulamine riigireetmisega.

Ka suurettevõtjate lobigrupi juhi Tiit Vähi mõistlikke argumente sisaldav jutt on juba eos mürgitatud oma tonaalsuse ning valitsusevahetuse nõudmise tõttu.

Mis eriti hull: ettevõtjate ettepanekutesse suhtub peaminister viimasel ajal eelarvamusega ja kohati lausa vaenulikult. Usaldamatus on aga alati kahepoolne. Isiklikud kontaktid ettevõtjatega näitavad uut trendi: kõik, kes valitsusest räägivad, teevad seda negatiivses toonis. Heidetakse ette nii paiste läinud riigikulutusi kui ka russofoobiat. Ma ei usu, et see ainult majanduslangusest tingitud süüdlase otsimine on. Pigem mure, et Toompea tegevus pole hea ettevõtluskliimale.

Kohati meenutab suhtumine aega Euroopa Liiduga liitumise eel, mil samuti oli õige arvamus ja vale arvamus. Juba neutraalses seisukohas nähakse kokkumängu või salasobingut. Hakkame muutuma tigedaks ühe teemaga väikeriigiks.

Kes julgeb välja öelda, et Gruusia emotsioonipalangus loetud tundidega langetatud otsus suurendada järgmise aasta eelarves kaitsekulutusi on halb? Või vajaks vähemalt diskuteerimist, sest a) pole kindel, et kaitsevägi ja -ministeerium ka senist raha efektiivselt kulutavad ja b) pole öeldud, mille arvel lisaraha tuleb. Mis adrad ehk koolilõunad ja lapsetoetused me ikkagi relvadeks taome?

Meie poliitikud on tundlikud ning solvuvad kergesti. Enamgi veel, nad langetavad riigile olulisi otsuseid oma isiklikust üleelamisest, emotsioonist lähtuvalt. See ei sobi. See ei tee Eesti inimesi paraku õnnelikumaks.

Kas keegi oskab nimetada mõnda soovitavalt vene rahvusest inimest, kes suudaks enda kanda võtta arvestatava osa vene kogukonna esindamise? Kes tasandaks Eesti poliitikute russofoobiat nii sise- kui ka välissuhtluses, tahtmata samas kohe Venemaaga liituda? Kui mul oleks võlukepp, mis sunniks inimesi poliitikasse minema, osutaksin BLRT Grupi juhile Fjodor Bermanile. Mis siis, et ta on sündinud Ukrainas.

Autorile kuulub pensionifondi osakute kaudu Venemaa aktsiaid, kuid ta on kindel, et ei suuda oma kirjatükiga nende hinda mõjutada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:43
Otsi:

Ava täpsem otsing