Eve Kase mütoloogiline maailm Artdepoos

Kaheksakümnendatel muutus nii Eesti kui ka kogu maailma kunstipilt väga kirjuks. Mainstream'i ei valitsenud enam üks-kaks kunstivoolu. Toimus tohutu mitmekesistumine, kus ühte peavoolu oli väga raske määratleda.

Siiski saab ühe olulisema nähtusena 1980. aastate Eesti kunstis käsitleda kaldumist mütoloogilise ainese poole. Seda perioodi on nimetatud mõnes mõttes ka rahvusromantismi taastärkamise ajaks Eesti kunstis. Mitmed kunstnikud tõlgendasid vanu müüte ja legende uutmoodi, samal ajal kui teised lõid n-ö oma mütoloogiat.

Eve Kase tolleaegne looming põhinebki üldjoontes oma müüdi loomisel, mitte niivõrd ümbertõlgendamisel. Üsna ajastukohaselt võtab Kask üles seksuaalsuse ja naise teema.

Eestis hakkavad 80ndatel nii mitmedki teised kunstnikud ja kunstiteadlased huvituma feminismist ja naise kujutamisest kunstis. Kusjuures samal ajal kogus see suund populaarsust ka lääne pool.

Kask kujutab naist ahvatlevalt seksuaalse objektina, nagu näeb seda vastassugupool. Teisalt peegeldavad need naisekujutised jõulisust, luues võrdpildi ürgnaisest, maa-emast, müüdist, mis ühendab kõiki maailma kultuure.

Naise kujutamine 1980ndatel on osaliselt seotud figuuri tagasitulekuga kujutavasse kunsti, kust see 1970. aastate lõpuks oli peaaegu kadunud.

Eve Kase tööd on selle taustal väga otsekohesed ja julged. Tema plakatlikud, julgete värvilahendustega linoollõiked on vägagi mõjuvad.

Ta ei koorma vaatajat liigsete detailidega, mistõttu ei saa tema töid süüdistada paatoslikkuses. Pigem mõjuvad Kase omamütoloogilised siluetid puhastavalt, kuid teravalt, tuues figuuride juures esile märgilise tähendusega kehaosad.

Eve Kase puhul saab rääkida ehk ka n-ö omasümboolikast, kuna sõnumi edastamine toimub kunstniku loodud märgisüsteemi kaudu. Nende tööde puhul ei saa mainimata jätta psühhoanalüütilist alateadvusesse süüvimist, kuna Kase 1980ndate tööd tunduvad olevat sügavalt seotud arhetüüpide uurimisega.

Eve Kase 50. sünnipäeva näituste hulka kuulub ka uuema fotoinstallatsiooni näitus Viinistu kunstimuuseumis.

Autor: Ragne Nukk