Nädal Raivo Sormuneni pilgu läbi

Kui siiani julgesin reedeti minna nädalavahetust vastu võtma rahuliku südamega, siis nüüd on asjalood kardinaalselt muutunud. Majanduse langedes ei tehta enam vahet töö- ja puhkepäevadel ning suuri ja tähtsaid otsuseid langetakse maailmas ka nädalavahetuseti.

Sel esmaspäeval äratas maailma varahommikune pommuudis USA keskpangast, mis tegi teisel pool suurt lahte nädalavahetusel asjatuid ületunde. Nimelt ei liigutanud keskpank lillegi, et päästa USA üht suurimat investeerimispanka Lehman Brothersit. Investorid hüüdsid üllatunult - mida kuradit! Investeerimispank Bear Sterni päästeti, hiiglaslikud kinnisvaralaenude tagajad aidati mudast välja - mis siis nüüd!? Kas tõesti pole Lehman keskpanga jaoks ettevõtte, mille kohta tuleks öelda "too big to fail" (liialt suur, et pankrotti lasta)? Kas keskpankurid tahavad sellega erasektorile näidata, et ärge püüdke vaid meile lootma jääda - te tegelete ikkagi ettevõtlusega ja sellega kaasnevadki riskid. Või pole USA keskpangal enam raha…

Igatahes kukkus investoritel keskpanga käitumise peale suu lahti. Kui suu lõpuks kinni pandi, tormati valimatult aktsiaid müüma. Usaldus väärtpaberite vastu langes veelgi.

Mis lehm, mis pank, mis see Eestit puudutab!? Ärme nüüd lasku kaoseteooriasse ning hakka uskuma, et liblika tiivalöök Brasiilias päästab tõepoolest Texases tornaado valla, oli siinse tavainimese kiire reaktsioon ühe kauge investeerimispanga pankrotiavalduse peale.

Järgnevad päevad aga näitasid, et investeerimispangas toimuv puudutas meid päris palju. Ussitanud Lehmanile olid ühel või teisel moel raha andnud maailma suurpangad, sealhulgas Eesti suurpankade emapangad. Põhjala pankade aktsiaid langesid kivina nagu ka kogu pangandussektor.

Keda usaldada, kellele raha laenata, kes on mängu järgmine ohver? Kas pangad on nagu üksteise järele laotud doominokivikesed, mis esimeste ohvrite tekkimisel hakkavad riburada pidi langema? Või millal teeb doominokivikeste rivi nii järsu pöörde, et uut ahelreaktsiooni enam ei vallandu ja kõik negatiivne vaibub, küsisid investorid.

Lisaks Lääne börsidele jõudis kõva paugutamine sel nädalal ka teisele poole Narva jõge. Esiteks on viimastel kuudel hakatud aru saama, et nafta eest ei pea igavesti kulla hinda maksma. Odavnev kütus õõnestab aga oluliselt Venemaa majandust, mis on tooraine hinnaralli taustal üles ehitatud.

Nii nagu Eesti 1997. aasta börsikrahhi ajal, on Venemaal muutnud väga populaarseks väärtpaberite tagatisel laenude võtmine ja andmine. Aga väärtpaber pole panga silmis enam väärt paber, kui selle väärtus paari päevaga veerandi või poole võrra kukub. Tekkinud on järjekordne doominoefekt, kus suuri riske võtnud investoritelt nõutakse lisatagatisi või on asutud nende aktsiaid müüma.

Mida teha? Kas peaks minema nii äärmusse nagu Hiina, mis keelas nädala eest negatiivsed börsikommentaarid? Või nagu Pakistan, mis sulgeb aktsiatega kauplemise, kui investorid nende arvates liiga närviliselt aktsiaid müüvad?

Igatahes kindel on see, et Venemaa president Medvedevi taolised katsed börs üles rääkida, jäävad praeguses kontekstis lihtsalt jõuetuks.