Tahad parimat, ent välja tuleb hoopis hullemini

Rivo Sarapik 19. september 2008, 00:00

Viimast peategelane Rass ehk Rasmus Kaljujärv teebki. Ta avastab narkomüügi näol lihtsa sissetulekuallika ning üha täienev rahavaru ja kogenematus pimestab kainelt mõtlemast. Nii järgnebki esimesele õnnestunud diilile ebaõnnestunud noosivargus, millega Rass end ja oma sõpru allmaailmale maha müüb ning vanglatee endale ja semudele kindlustab.

Tegelikult ei ole Rass paadunud kaak. Tollele teele on teda suunanud lihtsalt olematu kodune kasvatus ning puudulik vanemahool. Irooniline on seejuures, et ta isa on ametilt politseinik. Pealegi taotleb Rass vaid parimat - veidi paremat elu endale ning oma tüdruksõbrale.

Ehkki eelnev kõlab nagu pisarakiskuja noore inimese dramaatilisest elust, siis tegelasest filmi jooksul hale ei hakka ning haletsemiseks pole ka põhjust, sest ta teab päris hästi, kes on ja mida tahab ning vanemate tegemata töö teda eriti ei häiri. Mida ei ole kogenud, seda ei tea ilmselt ka igatseda.

Karakteritest jääb efektseimalt meelde Tambet Tuisu mängitud äsja vangist vabanenud Olari, kes mõjuvuselt ka peategelasest üle. Vanglasläng, hoolimatu elustiil, arrogantsus ning jõhkrus vormivad temast tõeliselt peljatava kuju.

Ainus, mis näitlejate puhul kriipima jääb, on Rasmus Kaljujärve kümneaastane vanusevahe peategelasega ning see paistab välja nii puhtfüüsiliselt kui ka maneerides ja hoiakutes-elukogemuses.

Samas on muidugi elukooli karmimates klassides õppinud inimesed karastunumad ja paljus, peamiselt elukogemuses ja -tarkuses, eakaaslastest peajagu üle.

Fännid igatahes nõuavad ja ootavad Sass Hennolt lubatud triloogia esimesele osale juba järgmisi osi. On põhjust nõudlik olla.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:57
Otsi:

Ava täpsem otsing