Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Et hirmust ei saaks paanikat
Eesti majanduses toimuv ei ole tegelikult ju üllatus, sest nii analüütikud kui ka mitmed majandusteooriad ning teiste riikide kogemusedki ütlevad, et kiirele kasvule järgneb langus. Ent kes siis ikka keset pidu muusikat vaiksemaks maldab keerata.
Juhtidele, eriti noorema põlvkonna ja värsketele juhtidele, kelle selja taga ei ole veel eelmise majanduskriisi ja sellest välja tulemise kogemust, tähendab olukorraga toimetulek uusi väljakutseid.
Kui positiivne teadmatus ehk kasvus edasi liikumine mõjub pigem toniseerivalt, siis negatiivne teadmatus ehk languses toimetamine kipub hirmu tekitama. Viimased kümmekond aastat kiiret kasvu pole andnud põhjust hirmu tunda ning juhtidel on seega põnev ülesanne hoolitseda selle eest, et hirmust ei saaks kõike halvavat paanikat.
Eriliseks teeb praeguse olukorra see, et kümme aastat tagasi ei olnud inimestel sellist laenukoormust nagu nüüd. Mis omakorda tähendab, et hirmu tuleviku ja hakkamasaamise suhtes on praegusel ajal rohkem. Samuti on inimesed harjunud hea eluga, mis tähendab, et korrektuure oma tarbimises ning kuludes teha on valusam kui varem.
Peale tumedamates toonides stsenaariumi mahamüümise tuleb kokku puutuda ka kohanemisega. Ehk, nagu kommenteerib koolitusettevõtte Ariko tegevjuht Igor Päss 15. septembri Äripäevas, ülesehitajate ja suhteliselt pingevaba laenupoliitika ajastu äri laiendajate asemel oodatakse otsustusvõimelisi ja karme uudsema mõtlemisega juhte, kes on suutelised tegema ebapopulaarseid otsuseid.