Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pank, palun infot tabuteemal!
Olles ühtaegu nii Swedbanki kui SEB klient, olen pettunud, et ei ühe ega teise kiidulaulust nõretavalt hoiustamise infolehelt internetis ei leia ma sõnagi hoiuste tagamise kohta panga maksejõuetuks muutumisel. Tagatisfondis tiksub meil 2 miljardit krooni, fondi varadega tagatavaid hoiuseid seevastu on juba üle 92 miljardi! Pisipankadega pole probleemi, ent kahe liiderpanga tagatavad hoiused ületavad tagatisfondi mahu enam kui 40 korda...
Pankade jaoks on hoiuste tagamine suisa tabuteemaga - info jagamine interneti kodulehekülgedel osutub erandiks, mitte reegliks.
Swedbank, kuhu kliendid on praeguseks usaldanud 62 miljardit krooni tagatavaid hoiuseid, ei pea enda kodulehel vajalikuks tagatisfondi olemasolu isegi mitte mainida. Tõsi, kuni septembri alguseni seisis saidil eksitav klausel: "Hoius on tagatud tagatisfondi määratud summa ulatuses…." Tegelikkuses pole paraku tagatud mitte iga hoius, vaid iga hoiustaja.
Praegu ei leia Swedbanki kodulehelt tagatisfondi kohta enam sõnagi. "Panime kõrva taha märkuse, et meie hoiuste tagamise info oli pisut eksitav. Kui valmib meie uus hoiustamise portaal, tuleb sinna ka info hoiuste tagamisest," teatas panga pressiesindaja.
Uskudes, et konkurendid on turuliidrist usinamad ja avameelsemad, hakkan infonäljas klikkima SEB, Sampo Panga, Nordea Panga, Krediidipanga, Tallinna Äripanga ja BIGi hoiustamisteemalisi infosaite. Saan teada, et hoiustamine on riskivaba, märgitud on minimaalsed hoiustamise summad, kui suurt intressi ma teeniksin, et pank võib lepingutingimusi ühepoolselt muuta jne. Ent hoiuste tagamisest teeb juttu vaid kaks panka - Nordea Pank ja Tallinna Äripank.
Näiteks võib Nordea klient lugeda, et kodu müügist panka laekunud raha hüvitatakse olenemata ülempiirist täielikult, kui see raha on hoiustatud panka mitte varem kui pool aastat enne panga maksevõimetuse ilmnemist, tingimusel, et klient kasutab kogu saadud raha endale uue eluaseme soetamiseks. Et Nordea puhul rakendub Soome hoiuste tagamise skeem, suunatakse klient edasi ka sealse hoiusekaitsefondi internetilehele.
Hoiuste tagamisele ei pea paljuks ruumi pühendada ka Tallinna Äripank, mille kodulehelt leiab suuremate pingutusteta viite tagatisfondi seadusele ning hoiuste tagamise piirmääradele.
Tõsi, Sampo Pangagi kodulehelt leiab tagatisfondi info küll kätte, kuid seda "abiks investorile" rubriigist. Miks aga peaks näiteks tähtajalise hoiuse omanik sellele lehele üldse sattuma?
Mul on hea meel, et pangad peavad enese pankrotistumist niisama võimatuks kui maakera pöörlemissuuna muutumist. Mõistan, et tagatisskeemide kirjeldamine pole ahvatlevate intressimäärade ja säästmise õilsa kirjelduse kõrval just eriti seksikas teema. Siiski - mina panga kliendina ei soovi valikulist infot ega roosade prillide pähesurumist. Tahan, et enne finantsotsuste tegemist oleks mulle puust ja punaseks tehtud ka võimalikud ohud ja riigipoolne kaitse nende ohtude realiseerumisel. Miks peaksin iseseisvalt netiavarustes tuhnima, et tagatisfondi kohta infot leida, sellal kui mu (ülemakstud) kodupank valikuliselt infot jagab?
Nii nagu pank eeldab, et mina ei jäta laenu taotlemisel olulist infot oma tulude-kulude kohta enda teada, ootan mina pangalt avameelsust ka ebameeldivate või miks mitte ka ebareaalsete stsenaariumide kohta. Ma pole tähtajalist hoiust ega investeerimishoiust veel avanud ja kavatsen seda tehes uuesti oma kodupankade kodulehti kammida. Näis, kas olen sunnitud seejärel panka vahetama või mitte.
Lisaks pankadele panen finantsinspektsioonile südamele, et tuimalt tagatisfondi seadusele viitamise kõrval oleks aus lisada veebilehele minuraha.ee info ka sellest, kui tilluke tegelikult on meie tagatisfond võrreldes tagatavate hoiustega ning mida see hoiustajale ning riigile kaasa võib tuua. Samuti ootan inspektsioonilt näiteks soovitust, et riskide hajutamiseks on mõistlik hoiustada raha mitmes pangas.