Uudised
Urve Vilk
24. september 2008 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Töökas klubiomanik

Olin ka spordis järjekindel, kui mul midagi välja ei tulnud, ei lahkunud enne saalist, kui see välja tuli, ütleb Janika Mölder.

Kuidas Te võimlemise juurde sattusite?

Minu ema oli aastaid kehalise kasvatuse õpetaja ja spordiga seotud, ta viis mind alguses balletti õppima ja siis võimlema. Ballett mulle ei meeldinud, see oli igav, aga võimlemine meeldis.

Kuidas meenutate algusaastaid iluvõimlemises?

Ma olin haige laps ja sain vähe trennis käia. Kui Tartus treenisin ja nähti, et minust võib asja saada, ütlesid Tallinna treenerid, et ostke Möldrile vildid jalga, ta on kogu aeg haige. Olin pikk ja peenike, kasvasin ruttu, sellest tulid ka tervisehädad. Mul on praegu kodus kümneaastane tütar ja näen samu probleeme.

Kuidas hindate kehakultuuriõpinguid, olid need vajalikud?

Läksin pärast keskkooli Tallinna Pedagoogilisse Ülikooli, aga tahtsin pere juurde tagasi ja tõin poole aasta pärast dokumendid üle Tartu Ülikooli.

Kui inimene tahab treenerina töötada, tuleb kehakultuuri õppida. Ma ei kahetse oma otsuseid, olen proovinud ka muid asju teha, aga lõpuks ikka spordi juurde tagasi tulnud.

Mis töid Te veel teinud olete?

Olen töötanud raadios ja ööklubides diskorina, TÜ tenniseväljakute juhatajana, andnud ühe kehalise kasvatuse tunni.

Mulle meeldib töö lastega ja meeldib organiseerida. Klubiga, mis tegutseb Tallinnas, Pärnus ja Tartus, on seotud suur organiseerimistöö. Samas ma tahan ja saan töötada ka treenerina.

Kuidas diskoriks sattusite?

See oli sarvede maha jooksmise aeg. Sai käidud pidudel ja ükskord tuttava diskori juures läksin pulti ja proovisin. Nii see tuli. Tagantjärele mõeldes oli see kummaline aeg, pidu pidin tegema poole ööni, hommikul kella kuueks pidin raadiosse minema, kui Tartu raadios töötasin. Praegu tahan ma kell kümme õhtul magama minna, aga siis polnud väsimusega probleeme.

Mis võimlemisklubi rajamise juures kõige raskem oli?

Üheks suurimaks raskuseks oli ligi 16 aastat see, et meil polnud oma pinda. Pidime seiklema ühest saalist teise, kuni lõpuks jõudsime A. Le Coqi spordimajja. Praegu on tingimused ideaalsed, aga meid on nii palju, et me ei mahu enam ära.

Kui palju jõuate ise lapsi treenida?

Treenin täiskasvanute eliitrühma, kes olid minu esimesed õpilased ja kellest nüüdseks on saanud maailmameistrid, mul on spordiklass ja väikesed - 4-5aastased -, ampluaa on päris lai.

Kas need õpilased kadedad pole, kellele Te trenni ei anna?

Paljud lapsevanemad arvavad, et kõik lapsed peaksid minu juures treenima, aga see ei ole nii. Kõik treenerid on tublid ja paljud treeneritest on minu üles kasvatatud.

Mida soovitate alustavale ettevõtjale?

Iga algus on raske. Me saame detsembris 17aastaseks ja praegu ma tunnen, et hakkab tekkima mingi süsteem.

Ükskõik mis alal alustada, peab olema suur tahe. Magavale karule ei jookse midagi suhu, ise pead hakkaja olema. Muidugi peab ka tutvusi olema.

Kuidas Te töötatud aja jooksul juhina muutunud olete?

Ma ei ole väga hea juht, olen liiga leebe ja liiga hea inimene, võiksin olla kohati karmim. Samas saan ma kõikide klubi treenerite ja lastega hästi läbi, mistõttu polegi karmus ehk kõige tähtsam. Aja jooksul olen muutunud enesekindlamaks, alguses oli rohkem kompimist.

Mida peate enda tugevuseks?

Kui olen eesmärgi seadnud, pean selle ka saavutama, ma ei jäta asju pooleli. Olin ka spordis järjekindel, kui mul midagi välja ei tulnud, ei lahkunud enne, kui see välja tuli. Üritan ka lapsi niimoodi kasvatada.

Kui mitu tundi töö Teie päevast enda alla võtab?

Võimlemine on peas 24 tundi. Kui võistlused on läbi ja oma lapsed on võistelnud, mõtlen terve öö, mida nad tegid. Hobi ja töö on omavahel täiesti põimunud.

Millised on olnud Teie jaoks edu võtmed?

Järjepidevus, suur tahtmine, nüüd ka juba enesekindlus. Ennast ei tohi haletseda, kui oled midagi ette võtnud, olgu see kerge või raske, tuleb see lõpuni viia.

Kui suur roll edus on andekusel?

Väike roll on kindlasti, aga töökus on olulisem. Meil on palju lapsi, kellele pole võimlejana midagi antud, aga nad on ennast üles töötanud, nii et on kõrgele jõudnud.

Aga Teie puhul?

Ma ei olnud andekas, mulle oli antud keha, painduvus ja välimus, aga selle jaoks, mida tuli teha kurikate, lintide ja hüpitsatega, pidin teistest rohkem saalis istuma, olen kõik saavutanud tänu töökusele.

Janikat iseloomustab pühendumus, kui ta midagi enda peale võtab, saab tema peale alati kindel olla. Ta ei anna endast mitte 100, vaid 120 protsenti.

Ma ei tea kedagi, kellel oleks nii suur töövõime kui Janikal, ta on treener, juhib võimlemisklubi kolme filiaali, korraldab võistlusi ja üritusi ning peale selle suudab olla hea ema kahele lapsele.

Lisaks on Janika ambitsioonikas ja motiveeritud, Eestis on olnud mitmeid tüdrukuid, keda on Venemaale treeninglaagrisse kutsutud, aga Janika läks ja pidas hambad ristis vastu.