Eliithindadega säästurestoran

Heidi Vihma 26. september 2008, 00:00

Esimene kerge aimdus, et kõik pole mitte päris nii, kui olema peaks, tekkis, kui tahtsime kelneriga nõu pidada, kumb klaasiga pakutav vein sobib pardi juurde paremini, Itaalia või Prantsuse oma. Saime vastuseks napi "ei tea".

Eelroad olid päris toredad. Roheline salat tsitrusvinegretiga oli värske, valge oa supp röstitud hanemaksaga lausa maitsev. Valge oa supp oli tegelikult püreesupp, aga olgu peale, ega kõiki üksikasju kah menüüsse ei pea kirjutama. Ka teine supp oli menüüs olemas - soup de poisson, mille lisandiks oli ruille. Juhuslikult ma tean, et poisson on prantsuse keeles kala, nii et järelikult kalasupp. Aga sõna ruille tähendust ma ei tea ja küsima kah ei hakanud, kas kelnergi oleks teadnud...

Pearoogadeks valisime antrekoodi Café de Paris' kastme, röstitud kõrvitsa ja kartuli salatiga ja pardi kartuliterriiniga. Kõik oli kuidagi ihne ja vaene. Café de Paris' antrekoot, pika ajalooga kulinaaria klassika, mille saladus peitub rikkaliku maitsestusega võikastmes, oli vintske lihatükk maitsetu soustiga. Ühe Genfi restorani menüüs on juba seitsekümmend aastat olnud üksainus roog - seesama Café de Paris' antrekoot. Ja järjekord on ikka ukse taga. Originaali retsepti hoitakse muidugi saladuses, aga kastmesse arvatakse kuuluvat ligi 50 koostisosa: või, sibul, tomat, apelsinikoor, sidrunikoor, sinep, anðoovised, paprika, brändi, portvein, pipar, sool, muskaat, tüümian, rosmariin, kappar, kui hakata otsast üles lugema teadaolevaid komponente.

Pardi tüümianikaste oli palju parem, kuid seda oli väga-väga vähe. Aga part, see vaene part oli täiesti ära kuivanud. Pardikontide jaoks tõi kelner lauale kausi ja see oli hea - sain sinna poetada närimisele allumatu antrekoodisuutäie. Antrekoot oli väga ilusasti valmistatud - parajalt küps, ilusad grillitriibud peal, aga ilule vaatamata oli liha erakordselt vintske ja kelmeline. Part oli pehme, kuid midagi muud head ta kohta ütelda pole.

Magustoiduvalikus äratas huvi kirsi-clafoutis, Prantsusmaalt pärit magustoit, kus palju kirsse ja vähe tainast ning mida mujal restoranides pole tähele pannud. Clafoutis jõudis lauale väga ruttu. Liiga ruttu - küpsetise keskel oli tainas veel täiesti vedel. Lisandiks kaste, mis meenutas poepakist valmistatud vanillikastet, mis järgmise päevani külmetuskappi seisma on jäänud.

Olime ? la carte-restorani ainsad sööjad. Loomulikult olid meie toidu hinna sisse arvestatud nii luksusliku vaatega ruumide üür, hoolduskulud kui ka töötajate palgad. Ometi peaks mingi osa prae ja magustoidu hinnast kuluma ka kvaliteetsele toorainele ja personali koolitusele?! Majanduslanguse ajal pole kellelgi kerge, kuid lihtsat sousti Café de Paris' nimega paremaks ei tee.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:57
Otsi:

Ava täpsem otsing