Herman Simm - Mitme näoga mees

Ehkki Simmi juhtum tehti avalikuks alles selle nädala alguses, liigub tema kuulsate ja vähemkuulsate seikade, riigireetmise ulatuse ja isikliku vara kohta juba tonnide viisi infot ringi. Samas on paljud jutustajad jätnud Simmi kohta isiklikku infot avaldades oma identiteedi salajaseks, tekitades kahtluse, kui õige tema kohta ringlev info tegelikult on.

Tuleb tõdeda, et tõenäoliselt ei tea kümned inimesed, kes Simmiga aastate jooksul kokku on puutunud, mis sorti mees ta tegelikult on. Need, kes teavad, eriti aga jutustada ei taha, lastes spekulatsioonidel ja kuulujuttudel vabalt levida.

"Olen sügavas hämmingus ja arusaamatuses. Oleme olnud kolleegid ammustest aegadest," ohkab Simmi kunagine kolleeg praegune politsei nõunik Heido Mägi. Midagi enamat ta ei ütle, vabandab ning kannab vaikimise šoki arvele.

Ka Simmi eksnaine, hambaarst Valentina Simm, kes tõenäoliselt ajakirjanike kõnedest tüdinenud, suhelda ei taha ning vajutab mobiiltelefonil punast nuppu.

Nood, kes Suure-Jaanist pärit Simmiga ühel või teisel eluetapil kokku on puutunud, maalivad mehest aga väga kirju pildi.

"Ta on alati olnud selline lahke, vastutulelik inimene. Alati nõus kõiki aitama, kes abi vajavad," räägib mehe kunagine kursusekaaslane TPI päevilt Ain Karjus. Simmiga koos keemiaküberneetikat õppinud Karjus tunnistab, et kui raadiost uudist kuulis, oli ta vapustatud. "Kunagi ei jäänud temast muljet, et ta selliste asjadega tegeleda võiks," märib mees, kes Simmiga hiljem mitmel kogunemisel uuesti kohtunud ning juttu rääkinud on. Teisalt mõtiskleb kursusekaaslane, et õige spioon ei saakski ju tegelikult oma tõelist palet välja anda.

"Imestan, miks ta seda keemiat üldse õppis, kui teda niikuinii miilitsatöö huvitas," arutleb Simmi trennikaaslane Henn-Toivo Kivi, pidades silma seda, et Simm juba ülikooli ajal alguses tuletõrjujana, hiljem miilitsana töötas.

Muidu oli Simm aga tubli vehkleja. "Ta oli Olev Piirsalu õpilane. Eesti tasemel, Eesti paremikus," meenutab Kivi, kes ei oska endisest sõbrast kui spioonist mõeldagi. "Abivalmis, kuulas ära ka," iseloomustab mees.

Simmiga koos vehklemisliidu juhatuses olnud Ants Veetõusme lisab: "Ta oli vaikne ja rahulik inimene. Kuskile esile ta ei kippunud. Edasipürgimatu, tagasihoidlik inimene. Suhteliselt märkamatu."

"Ta osales kõikvõimalikes episoodides, mida võib kirjeldada kurioosumitena. Äritehingutes, mis ei sobinud sellele ametikohale, kus ta töötas," ütleb aga Jaanus Rahumägi, kes tundvat Simmi siiski vaid pealiskaudselt, kuid piisavalt hästi, et tagasihoidlikkuse müüti kummutada. "Ta ise mõtles vandenõuteooriaid välja ja siis jutustas kõigile. Aja jooksul loomulikult täiendas ka neid," lisab Rahumägi, jätkates, et Simmil oli kombeks valge kuulivestiga ringi käia. "Ta oli kindel, et teda tahetakse maha lasta."

Kunagine kaitseminister Margus Hanson meenutab, et Simmile oli tähtis otsese ülemuse kiitev hinnang. "Võib-olla oli ta teinekord pisut lipitsev," ütleb ta. "Tagantjärele mõeldes võib tõesti arvata, et tal oli sellega äkki mingi tagamõte," arutleb Hanson omaette, oskamata aga täpselt öelda, mis see oleks võinud olla.

Pärides praeguselt Tartu abilinnapealt, kuidas Simm oma töökohustustega hakkama sai, annab ta mõista, et oleks võinud ka paremini saada. "Ta paistis alalhoidliku inimesena. Teatud määral võin nõustuda, et väline külg oli talle oluline."

Nii võib eeldada, et karjääri jooksul riigilt viis autasu saanud Simm, oli nende üle enamgi kui uhke. Teisalt annavad teenetemärgid, mille sees ka NATOga liitumise edendamise eest antud Valgetähe IV klass, märku, et midagi tegi nüüd venelaste kasuks spioneerimises kahtlustatav ka õigesti.

Kui enamik inimesi veetis möödunud laupäeva kodus puhates või sootuks seenel, istus Herman Simm oma kodus Sauel. Tal olid suuremad mured - kapo oli tema kodu vallutanud ja tuhnis tema asjades.

Järgmisel päeval Simm vahistati. Tema naine, politseiameti jurist Heete ka.

"Riigiprokuratuuri taotlusel vahistas Harju Maakohus eile endise kõrge riigiametniku Herman Simmi, keda kahtlustatakse salastatud teabe ebaseaduslikus kogumises ja selle edastamises välisriigile," teatas esmaspäeval prokuratuur. Kuigi midagi enamat ei paljastatud, hakkas kohe levima info, et Simm reetis Eesti riigisaladusi just venelastele.

Teisipäevaks olid Eesti Päevaleht ja Postimees juba välja uurinud seiku Simmi minevikust ning tõstatanud küsimuse, kes on süüdi, et juttude järgi paranoiline, liiga suure suuga mees kaitseministeeriumisse saladuste hoidjana tööle võeti. Vastus jäi saamata. Kaitseminister tol ajal oli Andrus Öövel.

Kaks päeva pärast skandaali puhkemist mindi Simmi vara kallale. Hektarite kaupa maad Suure-Jaanis, Ida-Virumaal Kohtla vallas, kaks krunti Sauel ja sama palju Padise vallas, lisaks Heete Simmi korteriomand Pärnus. Kuigi maade saamise skeem ajakirjandusele tundmata, leiti alust arvata, et päris heast tahtest Simm riigisaladusi Eesti Ekspressi andmeil Jesuse nime kandvale isikule üle ei andnud. Kui suured summad mängus, jääb aga praeguseks saladuseks.

Postimehele teadaolevalt võivad vastused aga varsti tulla, kuna Simm olevat oma saatusega leppinud ning "laulvat" ülekuulajatele infot nagu linnuke.

Puudutades küsimust Simmist kui peadirektorist, peaksin juhtimisteooria õppejõuna mainima, et paraku puudub meie Eesti-nimelises farsiriigis üleüldse igasugunegi ministrite ja kõrgemate ametikohtade pealikute määramise süsteem.

See puudus koos jampsliku ja naeruväärse klammerdumisega demokraatia hädisusest tingitud totaalse ebakompetentsuse külge ongi laias laastus põhjustanud meie riigi praeguse nutuse seisu. Võimurid on rumalad ja võhikud. Loodan, et midagi mõikasite mu mõistukõnest. Kui ei, ega ka siis viga pole.

Herman Simm on pärit teisest ajastust ja teisest kultuuriruumist kui mina või minu sõbrad.

Sellest tulenevalt on ka tema igapäevane käitumisstiil minu suhtlusringkonnast erinev. Tulenevalt eelöeldust ei tekkinud meie vahel tavalisest kolleegide vahelisest asjaajamisega piirduvast suhtlemisest tihedamat kontakti.

Paraku pole aga isiklik sümpaatia või antipaatia aluseks otsustada isiku ametisse sobivuse üle. Mul ei ole ka põhjust arvata, et tema miilitsa- ja politseitöö kogemus poleks andnud talle teatud oskusi, mida ta vajas kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhatajana. Samas ma ei salga, et ministeeriumi juhtkonnas arutati tema sobivust.

Samas sai ta oma igapäevatööga rahuldavalt hakkama ning pensionile minekuni ei olnud palju jäänud.

Autor: Gert D. Hankewitz