Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Revolutsionääriks sündinud
Režissöör vaatleb Venemaa presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluste. See film on aga mitte niivõrd inimestest poliitikas kuivõrd poliitikast inimestes.
Peategelased Anatoli ja Andrei on alates 1997. aastast kuulunud Venemaal praeguseks keelatud poliitilise organisatsiooni ridadesse. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või kloostrisse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga. Lugu räägib ühtlasi sellest, kuidas üks vene revolutsionäär sööstis poliitilisse võitlusse, haaras parteiliidri vanglasse sattudes ise liidrirolli ja elas üle oma elu tähetunni. Hiljem kaotas ta usalduse ja ta degradeeriti lihtliikmeks, mistõttu ta taandus ja läks ära kloostrisse.
Sündmused algavad 2007. aasta alguses ja lõppevad pärast Venemaa presidendivalimisi 2008. aasta märtsis. "2007. aasta septembris tutvustas Moskva dokumentalist Aljona Polunina mulle oma projekti, mida poliitiliste olude tõttu polnud võimalik Venemaal toota. Nähes kaadreid filmimaterjalist, oli mulle kohe selge, et Aljona projekti puhul on tegemist vägeva teema ja veel vägevamate peategelastega. Sellest algas meie koostöö, mille tulemuseks ongi dokumentaalfilm "Revolutsioon, mida ei tulnud"," ütleb filmi produtsent Jaak Kilmi. Eesti publiku ette on kavas film tuua Pimedate Ööde Festivalil. Seni jätkab see oma rahvusvahelist festivaliturneed.