Vajame kasvamiseks uusi ambitsioonikaid ettevõtteid

Majandused vajavad kasvamiseks uusi ja ambitsioonikaid ettevõtteid. Selliste ettevõtete teke ja kasvu kiirus on omakorda seotud riskikapitali kättesaadavusega. Mida rohkem on riigis riskialdist kapitali, seda rohkem tekib uusi kasvuettevõtteid. Kiiresti kasvavad ettevõtted on läbi aegade vajanud firmaväliseid rahasüste. Möödunud sajandi esimesel poolel tegid selliseid investeeringuid enamasti rikkad eraisikud ja perekonnad. Näiteks Rockefellerid aitasid 30ndate lõpus finantseerida lennufirmade Eastern Air Lines ja Douglas Aircraft loomist.

Riskikapital, nii nagu me praegu seda mõistame, sai alguse II maailmasõja järel. Prantsusmaalt Ameerikasse rännanud endine Harvardi Ülikooli professor Georges Doriot lõi 1946. aastal esimese eraturult raha kaasanud riskikapitalifirma American Research and Development Corporation (ARDC). Riskikapitalipioneeride esimene edulugu oli tehnoloogiafirma Digital Equipment Corporation. Firmasse investeeriti 1957. aastal 70 000 dollarit. Selle väärtus tõusis 1968. aastaks, mil ta börsil noteeriti, 355 miljonile dollarile. Investeering tõi end üle 500kordselt tagasi - aastane sisemine tulumäär (IRR) 101%. Doriot on öelnud, et ta investeeris talentidesse, mitte tehnoloogiasse. Tema sõnul on keskpärane idee võimeka inimese käes väärt palju rohkem kui suurepärane idee keskmise võimekusega inimese käes.

Praegu tehakse Ameerikas aastas üle 3000 riskiinvesteeringu summas 20-30 miljardit dollarit. Riskikapital on aidanud üles ehitada palju tuntud ettevõtteid, samuti on IT-revolutsioon paljuski riskikapitali teene. Riskikapitali kaasanud ettevõtted kasvavad kiiremini ja on börsile mineku järel edukamad. Nad investeerivad ka teadus- ja arendustegevusse kuus korda enam kui ettevõtted keskmiselt. Uuringud riskikapitali kaasanud ettevõtete seas näitavad, et üle 90% neist kas ei eksisteeriks või oleks kasvanud oluliselt aeglasemalt, kui poleks suutnud ligi tõmmata riskikapitali.

Miks riigid riskikapitaliäris kaasa löövad? Üldiselt peaks majanduses nõudlus ja pakkumine aja jooksul tasakaalupunkti leidma. Adam Smith nimetas enam kui 200 aastat tagasi seda isereguleerimise fenomeni nähtamatuks käeks.

Riskikapitaliturul on aga kaks paradoksi. Esmalt, varasemates faasides ehk turu alumises otsas kipub riskialdist raha alati vähe olema. Inglismaal hinnatakse vahemikuks, kus kapitali on raske kaasata, 0,4-3 miljonit eurot, Saksamaal summasid kuni 5 miljonit eurot. Põhjus on selles, et investeerimisfirmad eelistavad küpsemaid ja suuremaid ettevõtteid. Nad tegutsevad hilisemates ärifaasides, kus on nii õnnestumise tõenäosus kui ka projektid suuremad.

Teine põhjus, miks riskikapitaliturud väikesemate projektide puhul ei tööta, on alustavate ettevõtete vähene kasvuambitsioonikus. Samuti on nende teadlikkus riskikapitalist ja sellega kaasnevaist võimalusist madal, mis omakorda tingib riskikapitali otsivate ettevõtete vähesuse. Seega pole riikide eesmärk riskikapitaliturul pelgalt raha teenida; pigem soovitakse oma sammudega riskikapitali nõudluse ja pakkumise poolt suurendada.

Soome arengufondi Sitra investeeringute suuna visioonääri ja ülesehitaja ning BaltCapi partneri Matts Anderssoni sõnul kulus Soomel 20 aastat selleks, et riskikapitali tehingute arv piisavale tasemele viia. Sitra alustas riskikapitaliinvesteeringutega 1980. aastate teises pooles. Lisaks projektipõhistele investeeringutele, nagu teeb Arengufond praegu, hakati investeerima ka rahvusvahelistesse riskikapitaliinvesteeringuid tegevaisse ettevõtteisse ja nende loodud fondidesse.

Esimese 10 aasta areng oli Anderssoni sõnul suhteliselt aeglane. "Me õppisime tehes, ehitasime usaldust investorite seas (pangad, kindlustusfondid), taotlesime toetust valitsuselt," rääkis Andersson mullu Ärielule. Tema sõnul aitas valitsuse positiivne hoiak kujundada Soomes riskikapitali soosiva keskkonna. See omakorda motiveeris riskikapitalifonde looma - järgneva aastakümnega jõuti 40-50 fonde haldava ettevõtteni. Anderssoni sõnul on riskikapitali näol tegu inimestevahelise äriga, kus suhtlemine ja võrgustikud on esmatähtsad ja töö peab tegema rõõmu. Lähtuma peab kaugemast perspektiivist, 10 aastat pole ses vallas pikk aeg. Nüüd tehakse Soomes aastas üle 200 uue riskiinvesteeringu. Koos jätkuinvesteeringutega olemasolevatesse projektidesse investeeritakse seal varasesse faasi ligi miljard eurot aastas.

Eesti Arengufondi investeeringute suund on tegutsenud ühe aasta. Me oleme selle aja jooksul läbi vaadanud sadakond Eesti äriprojekti. Riskikapitalituru reegli kohaselt võiks neist investeeringuni jõuda ehk 5-6. Me oleme teinud kaks investeeringut ja sellel aastal on oodata veel kolme-nelja. Eesti eraturul on tänavu tehtud 3-4 varase faasi riskiinvesteeringut. Kuna meie riskikapitalifondid vaatavad peamiselt suuremaid projekte ja Eestist välja, siis on eraturu investorid üksikute eranditega äriinglid, nende sündikaadid või teiste ettevõtete näol strateegilised investorid.

Arengufond investeerib varases arengufaasis olevatesse, uuendusmeelsetesse ja kiiret kasvu plaanivatesse ettevõtetesse. Saame investeerida äriprojektidesse, kuhu suudame samas mahus erakapitali juurde tuua. Kaasinvestorid võivad olla nii Eesti kui ka välismaa riskikapitalifondid, samuti äriinglid. Huvide kokkulangemisel ja koostöö sujumisel on ühe investorite grupiga mõistlik teha mitu investeeringut. Nii saab ka kaasinvestor oma riske eri projektide vahel maandada. Varases ärifaasis ei pruugi paljud projektid investeeritud raha tagasi tuua.

Arengufondil on ka riskikapitalituru arendaja roll. Seepärast püüame juba praegu riskiraha vajajaid ja pakkujaid kokku viia. Lisaks kaalume rahapaigutusi varase faasi eraturu riskikapitalifondidesse, samuti võimalusi kutsuda ellu riskiinvestoreid ja äriingleid koondav assotsiatsioon. Ehk õnnestub põhjanaabrite 20aastane töö pisut kiiremini ära teha.