Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Isevärki vilkuva tähe seletamatu käitumine

26. september 2008, 10:20

Õnneliku juhuse läbi leiti ootamatult
käituv taevakeha.

Oleme harjunud, et tähistaevas on muutumatu ja kui tähed vahel vilguvadki, tuleb see atmosfäärinähtustest.

Astronoomid tunnevad siiski taevaseid objekte, mille omadused võivad inimesele tajutava aja jooksul muutuda, kirjutas fyysika.ee. Kuid niisugused sündmused on harvad ja veel harvemini saadakse neile jälile. Ajakirja Nature viimases numbris kirjeldatakse ühte õnnelikku juhust, kui mitte ainult ei leitud kiiresti muutuvat objekti, vaid see osutus ka seniste teadmistega seletamatuks.

10 juunil 2007 avastas NASA satelliidi Swift kiirguspurske tuvastaja tugeva gammakiirguse sähvatuse, vastav objekt sai nimeks SWIFT J195509.6+261406. Juhtumisi oli samasse piirkonda suunatud ka Kreeta saare Skinakase observatooriumi 1,3 meetrine teleskoop, millega on ühendatud kiiresti muutuvate nähtuste jälgimiseks loodud fotopolarimeeter OPTIMA-Burst.

Juba 421 sekundit pärast Swifti mõõdetud purset hakkas OPTIMA-Burst mõõtma sama objekti vilkumist nähtavas spektriosas. Kui varem tunti erinevaid muutlikke gammakiirguse allikaid, siis sama objekti vilkumist nähtavas valguses polnud enne registreeritud.

Optiline muutlikkus oli suurim 11. juunil ja märgatav veel päev hiljemgi. Kiirguse ajalise käigu analüüs näitas, et kiireimad muutused toimusid karakteristliku ajaga umbes 0,3 - 0,4 sekundit. Asjaolu, et allika kogukiirgus nii kiiresti muutub seab tema mõõtmetele ülempiiri.

Kuivõrd mingisugune info ei või looduse piirkiirusest kiiremini levida, saavad ka valgussähvatust põhjustavad protsessid tähe sisemuses levida piiratud kiirusega. Kui kogu tähe kiirgus muutub märgatavalt 0,3-0,4 sekundi jooksul, saab tema läbimõõt olla mitte suurem kui umbes kümnendik Päikese raadiusest.

Erinevate sõltumatute meetoditega on allika kauguseks määratud umbes 16 000 valgusaastat ja seega paikneb ta meie kodugalaktikas, nagu enamik seni leitud muutlikke neutrontähti. Veel hiljuti eristati nende seas kahte eraldiseisvat tüüpi: pehme gammakiirguse korduvpursete allikad ja anomaalsed gammapulsarid.

1992 aastal loodud teooria võimaldab neid vaadelda väga tugeva magnetväljaga pöörlevate neutrontähtede, ehk magnetaride erinevate alaliikidena. Siinkirjeldatud vaatlus võib tähistada senitundmatut etappi magnetaride arengus, nende viimast hingetõmmet enne lahkumist neutrontähtede manalasse, saamist tuhmiks isoleeritud neutrontäheks. Niisugust protsessi kirjeldavat füüsikateooriat praegu ei ole.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
22. October 2008, 09:23
Otsi:

Ava täpsem otsing