Kommentaar: tooted, mis finantskriisi ajal ei tööta

26. september 2008, 12:25

On teada, et Ameerikast alguse saanud
turgude jahtumine ja aina süveneva finantskriisi tekke põhjused peituvad
kinnisvarabuumis ja massiliste laenude väljastamises muuhulgas ka minimaalse
krediidivõimelisusega peredele. Finantskriisi tekkimist kiirendas ka asjaolu, et
pangad neid riskantseid laene ja nendega seotud riske kapitaliturul
investoritele edasi kandsid, leiab majandusteaduse magistrant ja Šveitsis
finantsnõustajana töötav Kristi Leibur.

Järgneb arvamusartikkel.

Tänu pidevalt kasvavatele USA kinnisvarahindadele väljastasid üha rohkem panku kinnisvara tagatisel laene ka vähese maksejõuga klientidele ehk tekkisid nn subprime-laenud. Sellele protsessile lisas oluliselt hoogu võimalus neid laene ja teatud riskikategooriaid kapitaliturul edasi müüa – peaasjalikult hedge-fondidele ja teistele institutsionaalsetele investoritele ehk toimus nn laenude väärtpaberistamise protsess. Arvukad suurpangad ostsidki samal ajal, kui nad ise oma laenuportfelli riske teistele turuosalistele üle kandsid, teistelt pankadelt sarnaseid innovatiivseid aga riskantseid tooteid. Kusjuures paralleelselt teostasid need samad suurpangad omaaktsiate tagasiostuprogramme, mis tegelikult kui riskipuhvrid pankades toimima pidid.

Kuidas laenude väärtpaberistamine toimib?

Laenude väärtpaberistamiseks loovad pangad spetsiaalsed sihtotstarbelised äriühingud, nn Special Purpose Vehicles (SPV). Need äriühingud ostavad pankadelt likviidsete varade eest teatud osa emapanga laenudest, kusjuures vahendid nende laenude ostmiseks tuuakse võlakirjaemissioonidega kapitaliturult sisse. Emapangalt ostetud laenud teenivad aga tagatisena võlakirjade ostjatele. Need võlanõudepaberid, ka nn Asset Backed Securities (ABS), teenivad tulu tagatiseks olevate nõuete intressimaksetelt.

Et investorite nõudmistele veelgi paremini vastu tulla, jagatakse need ABS väärtpaberid vastavalt riski ja rentaabluse näitajatele alagruppidesse, mis võimaldab neid lihtsamini investorite portfellidesse sobitada. Laialt levinud ABS alaversiooniks on hüpoteegi maksenõuetega tagatud väärtpaberid (Mortgage Backed Securities – MBS). Seega on põhimõtteliselt võimalik igasuguseid nõudeid grupeerida ja väärtpaberistada. Tänu väärtpaberistamisele ja riskide ülekandmisele teistele turuosalistele saavad aga pangad ja teised ettevõtted oma bilansse nö „puhastada“. Samas selline võlanõuete ja väärtpaberite kombineerimine suurendab väärtpaberituru komplekssust ja raskendab samas ka nende uute finantstoodete õiglase väärtuse leidmist.

Kui mull lõhkes

Umbes aasta eest lõhkes aga mull USA kinnisvaraturul. Paljud laenuvõtjad ei suutnud enam oma intressi- ja põhimakseid tasuda. Samaaegselt tõmbasid nad turud, kus ABS’idega kaubeldi, endaga põhja. Selle tulemusena üritasid kõik investorid, pangad ja loomulikult ka hedge-fondid tulutult neid ABS-positsioone turul müüa. Kuna ABS-turul ainult müüjad tegutsesid, siis jäid pangad oma ABS-positsioonide otsa pidama ja pidid lihtsalt aegajalt märgatavaid positsioonide korrigeerimisi (alla poole) teostama. Nimetatud protsess viiski pangad nende palju kajastatud kahjumiteni, mis ulatusid miljardite USA dollariteni ja nii mõnedki finantsasutused olid sunnitud teiste turuosalistega liituma (suurematest Merril Lynch voi Bearn Sterns) või isegi pankroti välja kuulutama, nagu hiljuti Lehman Brothers seda tegi.

On näha, et arvukad pangad ei suutnud nende väärtpaberistatud varade puhul lisaks rentaabluse näitajatele nende positsioonide riske piisavalt adekvaatselt hinnata. Selle asemel, et lisandunud riskipositsioone piisava omakapitali olemasoluga katta, vähendasid pangad oma omakapitali osakaalu pidevalt.

Rangem reguleerimine?

Nende sündmuste taustal on taaskord valjenenud nõudmised rangemate regulatsioonide ja suurema omakapitaliosakaalu nõuete suunal. Teisest küljest peab silmas pidama, et see, mis maailmaturgudel toimub, on globaalne ja väga kompleksne teema, mida kindlasti ei saa üks riik ühepoolsete piirangutega lahendada. Jooksvad diskussioonid eri riikide nõukogudes peavad näitama, kas ja kui laias ulatuses rangemad nõuded krediidiasutustele tulevikus kehtima hakkavad. Euroopas loodetakse paljuski nn Basel II uudsele omakapitalinõuete arvutusmetoodikale, aga kas seegi meetod selliste komplekssete ja äärmiselt volatiivsete instrumentide hindamisel nagu seda on ABS´id voi mõned uued innovatiivsed finantsinstrumendid loodetud tulemust annab, näitab ainult aeg.

Kristi Leibur (MA), lõpetanud Tartu Ülikooli magistrantuuri, täiendanud end St. Galleni Majandusülikooli magistrantuuris (Šveits), töötab hetkel finantsnõu stajana Šveitsis.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. September 2008, 14:28
Otsi:

Ava täpsem otsing