Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kõiges on süüdi madalad intressid

Mariliis Pinn 29. september 2008, 07:33

Veel enne, kui sajandi suurim finantskriis
oli jõudnud haripunkti tõusta, hakkas intensiivne süüdlaste otsimine ning need
leiti ka üsna kiiresti. Süüdi olevat pankurite ahnus. USAs olevat peasüüdlasteks
investeerimispankurid ja börsimaaklerid, meil Skandinaavia pangad.

Kindlasti on mullide tekkel ning kasvamisel oma osa ka ahnusel, kuid peamiseks põhjuseks on siiski majanduse tsüklilisus ning viimase mulli mootoriks on madalad intressid. Minu arusaamise kohaselt on tegemist laenumulliga, mis tekkis ülimadala intressitaseme tõttu.

Kui eelmine, internetimull sajandivahetusel lõhkes, reageeris USA keskpank tollase juhi Alan Greenspani juhtimisel agressiivse baasintresside langetamisega. USA, aga ka teiste arenenud riikide majandustele lõi noa selga 11. septembri terrorirünnak, mis ähvardas viia globaalse majanduse seisakuni. Nende sündmuste tulemustena oli USA keskpank alandanud baasintressi kahe ja poole aastaga 2002. aasta suveks 5,5 protsendipunkti võrra, 1 protsendile. Sel tasemel oli dollari baasintress tervelt aasta, aga alla 2 protsendi püsis see peaaegu kolm aastat.

Euroopa Keskpank oli mõnevõrra uimasem, aga trend oli samasugune. 2protsendilist baasintressi nautisid laenuvõtjad Euroopas samuti enam kui kaks aastat.

Sütik oli süüdatud, aga Eestis oli lisakütuseks liitumine Euroopa Liiduga, mis tõi lisaks laenude baasintressiks kujunenud kuue kuu Euriborile alla ka intressimarginaalid, mis mingil ajal langesid samale tasemele Saksamaa ja teiste eurotsooni riikidega.

Miks siis juhtus nii, et meie pankurid andsid ohjeldamatult laenu põldudele papist majakeste ehitamiseks, ja Ühendriikides said massiliselt laenu need, kes seda poleks tohtinud saada? Vastus on lihtne. Põhjus on pankadevaheline konkurents.

Eestis alustas intressimarginaalide järsu alandamisega 2002. aastal Nordea Panga siinne filiaal. Selleks, et kliendid minema ei jookseks, olid sunnitud marginaale alandama ning laenutingimusi lõdvendama ka teised pangad, aga mõnevõrra ettevaatlikumalt.

Aga ikka hakkas Hansapank eraisikute laenuturul turuosa kaotama ning panga tollased juhid Indrek Neivelt ning Erkki Raasuke vallandasid 2004. aasta mai alguses eraisikute panganduse juhi Andres Liinati, kes oli varem avaldanud arvamust, et turuosa liigne kasv võib olla ettevõtte jaoks ka probleemide allikaks.

Pärast Liinati vallandamist sai Hansapanga kasv uue hoo, mis päädis Baltimaade suurima finantsinstitutsiooni täieliku ülevõtmise Swedbanki poolt ning Indrek Neivelti tõusmisega äri- ning poliitilise eliidi hulgas pooljumaluse seisusesse. Laenuralli sai sisse uue hoo ning elamuehitusbuum kestis niikaua, kui turg muutus üleküllastunuks.

Enam-vähem sarnased protsessid toimusid teisel pool Atlandi ookeani, kus investeerimispangad pakendasid riskantsed laenud keerulistesse finantsvõimendusega instrumentidesse. Madalate intresside tõttu olid pankade ning investeerimisfondide tulud väikesevõitu, mistõttu hakkasid investeerimisfirmad otsima tulusamaid, aga ka riskantsemaid teenimisvõimalusi. Mingil hetkel läks paljudel neist aga riskide juhtimine käest ära ning tagajärjeks on ajaloo suurim finantskriis.

Jääb ainult oodata, missugune on ja millal lõhkeb järgmine mull. Praegu on raske öelda, kas toorainemull on juba lõhkenud või on see meid alles ootamas. Tuntud riskikapitalist Eric Janszen ennustas aasta alguses, et uus mull on ilmselt seotud alternatiivkütustega. Juhul, kui toorainemull pole veel lõhkenud, võib see tõesti nii ka olla.

Ehkki finantsanalüütikud on põhjendanud nafta kümnekordset hinnatõusu viimase kümne aasta jooksul nõudluse kasvuga eelkõige Hiinas ning Indias ning samal ajal naftavarude peatse ammendumisega, on nende tegurite näol tegemist siiski pigem jäämäe veepealse osaga. Ka nafta, metallide ning teiste toorainete hinnaralli suureks süüdlaseks on needsamad madalad intressid.

Nimelt kaubeldakse toorainetega peamiselt tulevikutehingute börsidel, kus kasutatakse laenurahal põhinevat finantsvõimendust. Mida odavam on laenuraha, seda lihtsam on seda kätte saada investoritel, et positsioone soetada. See aga tähendab, et reaalsed tehingud, kus nafta (või metall) vahendab omanikku, moodustavad vaid mõne protsendi paberil toimunud tehingute kogumahust.

Siit leiame vähemalt osaliselt vastuse küsimusele, miks nafta hind kerkis 1999-2007 kümme korda, samal ajal kui tarbimine ja tootmine kasvasid sel perioodil 13 protsenti.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
29. September 2008, 12:10
Otsi:

Ava täpsem otsing