Reede 20. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mihkelson: kas maailmavalitsemine on reformitav?

29. september 2008, 19:42

„Ma võin siin oodata, kuni põrgu jäätub.”
Need kuulsad sõnad ütles üle 40 aasta tagasi Kuuba raketikriisi kuumadel
päevadel USA suursaadik ÜROs Adlai Stevenson, kes pidas kogu maailma ees tulist
sõnasõda toonase Nõukogude Liidu suursaadiku Valerian Zoriniga, meenutab
riigikogu liige Marko Mihkelson.

Midagi väga ligilähedast leidis ÜRO julgeolekunõukogus aset kuu aega tagasi, kui Moskva ja Washingtoni esindajad ristasid taas sõnapiigid. Seekord oli „etenduse” ajendiks Venemaa invasioon Gruusiasse.

Suursaadikute Zalmai Khalilzadi ja Vitali Tšurkini teravas toonis esinemised ning vastastikused süüdistused andsid nii mõnelegi vaatlejale võimaluse küsida: kas külma sõja ajastu on tagasi? Gruusia sündmuste arutelu käik julgeolekunõukogus oli juba mitme varasema vastasseisu loomulik jätk.

Tegelikult on ÜRO julgeolekunõukogu toiminud rahvusvahelises mõõtkavas vähegi efektiivselt üksnes 1990ndate aastate algul. Seega siis, kui Nõukogude impeerium kokku varises ning maailmas levis fukuyamalik ajaloo lõpu hingus. Enne seda, külma sõja ajal, lõppesid sisuliselt iga vähegi mõõtuandva lokaalse konflikti nagu Nõukogude invasioon Ungarisse aastal 1956 või USA luurelennukite ülelennud Nõukogude Liidust, arutelud ÜRO julgeolekunõukogus vetoga. 261 juhtumist, kui ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige on blokeerinud resolutsiooni, 244 leidis aset enne 1995. aastat.

Euroopa välispoliitika nõukogu värskes analüüsis on rõhutatud Euroopa Liidu rolli järsku kahanemist ÜRO otsustusprotsessis ja seda eriti inimõiguste alal. Hääletuste analüüs näitab, et Euroopa Liit on kaotanud kümnendiga 41 liitlase toetuse. Kui 1990ndate aastate lõpul toetas Euroopa Liidu algatatud inimõiguste-alaseid küsimusi peaassamblee liikmetest 70 protsenti, siis viimasel paaril aastal vaevalt pool.

Teemad, mille puhul Euroopal pole õnnestunud laiemat toetust leida, puudutavad näiteks Birmat, Zimbabwet, Kosovot, Darfuri. Analüüsi autorid viitavad, et Euroopa Liit peab igal aastal New Yorgis küll oma tuhatkond sisekohtumist, kuid teistega räägitakse koordineeritult vähe. Tegelikult ei viita selle analüüsi tulemused mitte üksnes Euroopa Liidu rolli kahanemisele, vaid ikkagi laiemalt Lääne ja muu maailma hoiakute suuremale vastandumisele. Võime ju retooriliselt küsida: kui Euroopa Liidu mõju on nüüd kahanemas, siis milline oli see külma sõja aegadel? Vastus on lihtne: samamoodi madal.

Analüüs annab sisuliselt tunnistust sellest, et eriti viimastel aastatel on nähtavalt kasvanud Venemaa ja osati ka Hiina aktiivsus ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmetena. Eriti Venemaa jõuline eemaldumine demokraatlikest protsessidest ning oma geopoliitiliste sihtide ambitsioonikas väljamängimine on Euroopa Liidu „pehme” poliitika tulemuslikkust suuresti kahandanud.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
29. September 2008, 19:42
Otsi:

Ava täpsem otsing