Euroopa langevari avaneb hilinenult

Tänapäeva finantskriiside eest looduslikud piirded ei kaitse - Ameerika Ühendriikidest alguse saanud finantskriis on väga nobedalt Atlandi ookeani ületanud ning möllab nüüd Euroopa. Iga päev toob uusi uudiseid järjekordsest pangast, mis sattunud raskustesse oma liigse seotuse tõttu USA rämpsturuga või liiga optimistliku laenuandmise tõttu. Ja kriis on otsaga jõudnud sisuliselt meie ukse taha.

Möödunud nädalal teatas Suurbritannia valitsus, et võtab üle hätta sattunud B&B panga (deposiitide osa ostab Hispaania pank Banco Santander). Eile tuli teade, et Belgia, Hollandi ja Luksemburgi valitsused võtavad üle Belgia finantsvahendaja Fortise, päästeoperatsioon läheb maksma 11,2 miljardit eurot (umbes 180 miljardit krooni).

Fortis on teadupärast see finantsasutus, mis haldab meie töötukassa reserve ja mille soovitas Äripäev selle aasta algul välja vahetada, sest pank teenis kasumi asemel kahjumit ega avalikustanud, kuhu töötukassa raha paigutas.

Selle sündmuse ja sõnumi mõju tunnevad taas aga kõik Eesti laenuvõtjad - see veab veel ülespoole ka laenuintressid, Euribor tegi uue rekordi, tõustes üle 5,3%. Teisi sõnu maksavad ka Eesti maksumaksjad Fortise päästeoperatsiooni eest.

Parim, mida me praegu saame teha, on säilitada külma närvi, paanika teeb asja hullemaks. Ettevaatlik peab olema iga oma rahapaigutusega - languse ajal on odav investeerida, aga ka risk kõik kaotada suurem. Äripäev on ka arvamusel, et Euroopas võib finantskriis kulgeda raskemini kui Ameerika Ühendriikides.

USA ei pea oma kavandatavaid meetmeid kooskõlastama ühegi teise riigi vastavate asutustega. Üle on võetud suurimad hüpoteegiväljastajad Freddie Mac ja Fannie Mae. Keelatud on rahandusettevõtete aktsiate lühikeseks müük. Nädalavahetusel vastuvõetud päästeplaan näeb ette 700 miljardi dollari eest halvaks läinud laenud ostmist raskustes pankadest, lisaks tagatakse 400 miljardiga investeerimisfonde.

Euroopa suured pangad ulatavad üle riikide piiride, igas riigis kehtivad oma reeglid, igas riigis on oma keskpank ning oma finantsvaldkonna järelevalveasutus. Seetõttu (vaatamata Euroopa Keskpanga olemasolule) võtab Euroopas reageerimine finantsmullidele kauem aega kui USAs.

Euroopa ei istu ka, käed rüpes, nagu kinnitavad loo algul toodud näited, ent võib jääda ulatuslikumast kriisist päästva langevarju avamisega hiljaks, kui riigid koos probleeme lahendama ei asu. Loodetavasti on Skandinaavia ja Balti riikide ettevalmistatavast ühisest regionaalsest kriisijuhtimise memorandumist reaalselt abi.

Autor: ÄP