Eesti nagu kodumajapidamine

Makromajandusteoo-ria väidab, et riik ei suuda majanduslikust kitsikusest pelgalt omal jõul välja rabelda. Eraisikute suurem säästmine mõjub nõudlusele kahjulikult ja suurendab töötust. Majandusaktiivsuse tõstmiseks tuleks kulutamist ja investeerimist pigem soodustada.

Näiteks rahapakkumise suurendamine usutakse olevat tõhus vahend nõudlust suurendada ja aeglast majandust elustada. Teisalt võib raskustesse sattunud perekond, majapidamine, kus kulutused ja sissetulekud pole tasakaalus, olukorra parandamiseks kärpida tarbimist, mille tulemusena sissetulekute ja kulutuste omavaheline jääk paraneb.

Majapidamise jaoks on rahal reaalne väärtus. Riigile tähendab raha paberitükki, millel on nominaalne väärtus. Majandusotsuseid võivad riik ja majapidamine langetada seega erinevail kaalutlusil. Majanduslikult raskel ajal tavatseb majapidamine kärpida kulutamist ja investeerimist, riik aga toimib makromajanduslikel põhjustel vastupidiselt.

Eesti sarnaneb paljuski pigem majapidamise kui makromajandusega. Esiteks on Eesti minetanud rahapoliitika. Teiseks ei riski Eesti riigieelarve tasakaaluga, suunamaks majandust kas siis kitsenduse või laienemise poole.

Seaduslikult valitud poliitikud muidugi otsustavad suveräänselt riigieelarve eraldiste üle, ent nad klammerduvad ustavalt tasakaalus eelarve külge.

Loetletu põhjal toimib Eesti kui riik pigem kohaliku omavalitsusena Euroopas.

Tegur, miks Eesti puhul on majapidamise võrdluse kasutamine kõige õigustatum, on ekspordi ja impordi suur osakaal riigi SKPs.

2007. aastal andis kaupade eksport enam kui poole ja kaupade import rohkem kui kaks kolmandikku SKPst. Teenuste ekspordi-impordi osa oli samuti väga kõrge. Ka majapidamises on väline rahavoog peamine. See, mida siin tarbitakse, ei ole siin toodetud; seda, mis siin toodetakse, ei tarbita siin.

Kui vaadelda Eestit majapidamisena, tuleb arvestada oluliste majandusse puutuvate järeldustega. Näiteks pole meil tarbimise kukkumise korral tarvis karta nii tugevat majanduslangust kui teistes riikides, ja seda seetõttu, et Eesti tarbimise vähenemine mõjutab üsna olulisel määral pigem teisi riike.

Kui eestlane peaks näiteks vähendama autode ostmist poole võrra, siis mõjutab see Eesti majandust tühisel määral.

Samasugune tarbijakäitumine aga Rootsis või Saksamaal vallandaks terves autotööstuses allakäigu, põhjustades töötust ja nõudluse langemist ka teistes majandusharudes. Eesti jaoks oleks tarbimise langemise mõju umbes sama, mis majapidamisele - see tugevdab otsekohe finantsseisu.

Halb on see, et Eestis on poliitikutel kirjeldatu tõttu raskem majandust stimuleerida, kuna igasugune stimuleerimine läheb impordi kaudu kohalikust majandusest välja. Samamoodi on majapidamisel finantside parandamiseks mõttetu kasutada laenamise-kulutamise skeemi.

Oluline on, et Eesti on suurelt jaolt Euroopa Liidu sisene isereguleeriv majandusüksus. Toodete, kaupade, tööjõu ning kapitali nõudlus ja pakkumine pannakse põhiliselt paika väljaspool Eestit.

Eesti poliitikud saavad luua eeskirju ja määrusi, mis on pikemas perspektiivis riigile kasulikud, aga lühiajalise kogunõudluse ja -pakkumise mõjutamiseks ei saa nad ette võtta midagi olulist.

Seetõttu tuleb järeldada, et Eesti SKP üles-alla kõikumisel on kohalike poliitiliste otsustega väga vähe pistmist.