Hoiused tasandavad portfelli kõikuvust

Romet Kreek 02. oktoober 2008, 00:00

Raskel ajal on hoiused head asjad. Nad vähendavad kohati vastupidiselt väga kõikuvatele aktsiatele ja fondiosakutele kogu portfelli kõikumist, loovad võimaluse tulevikus edasise kukkumise korral aktsiad odavamalt osta ja on omamoodi hädareserv halvimaks puhuks.

Kuigi inflatsioon on jõhker, esineb olukordi, kus sellele tähelepanu ei pöörata. Eesti olukorda pole vaja selgitada - võtame näiteks USA.

Inflatsioon jookseb 5 protsendi kandis, kuid kabuhirmus pangad, miljardärid ja ettevõtted ostsid lühiajalisi (kolmekuuseid) valitsuse võlakirju nii hoogsalt, et tootlus jõudis 0,1 protsendile. See valik ei tundu eriti ratsionaalne - kui arvestada tootlust. Paraku ei vaadata alati tootlust - vahel tuleb püüda viia raha võimalikult kindlasse kohta.

Kuna Eestil ei ole valitsuse võlakirju, siis meil on lähim ja lihtsamini kasutatav alternatiiv sellele lühiajalised hoiused pankades. Kuid USA valitsuse võlakirjad on peaaegu täiesti kindlad - raha saab tagasi.

Kui USA valitsusel ei ole raha, siis keskpank trükib seda. Eestis on hoiused pankades nii kindlad, kui on seda hoiuste tagatisskeemid - osa panku käib Eesti oma alla, osa emapanga riigi skeemide alla.

Seega: kui summad ei ole väga suured - ehk tagatud summa ületavad -, ei tohiks väga suurt ohtu olla. Lisaks on viimaste nädalate praktika USAs ja Lääne-Euroopas näidanud, et pangad (loe: hoiustajate raha) siiski pigem päästetakse, kui lastakse pankrotti.

Kindlasti olete kuulnud ütlust "ära hoia mune ühes korvis". Veel hiljutised suured tõusud börsidel (aga ka kinnisvaras) panid paljusid panema raha ühele kaardile - ühte varaklassi, nagu investeerimisspetsialistid omas keeles armastavad öelda.

Ei ole vahet, et sul on kõikvõimalike sektorite või riikide aktsiaid või fonde. Kui maailmas valitseb suurem jama, kannatavad kõik - ehkki kannatuste ulatus võib olla erinev. Sellel taustal ei tundu lühikeseks ajaks hoiustatud rahalt 4-5 protsendi teenimine aasta baasil teps mitte halb idee.

Kui hoiuse tähtaeg lõpeb, saab vaadata, kas olukord on paranenud ja hakata juba vaikselt ostma või on taevas jätkuvalt pilves ning aeg uus lühiajaline hoius teha.

Ma imestan nende julguse üle, kes kogu raha on täielikult aktsiatesse või fondidesse paigutanud. Isegi omaaegne kuulus ja vägev Rothschildide pangandusimpeerium rajati teistel põhimõtetel.

Tol ajal olid püsivamalt veel ebakindlamad ajad. Pere üheks läbivaks põhimõtteks oli, et raha tuleb hajutada - 1/3 võlakirjadesse, 1/3 kinnisvarasse ja 1/3 parimatesse kunstiteostesse. Tol ajal olid aktsiad alles oma elu alustamas, hiljem lisandusid ka need.

Nende põhimõtteks oli alati lisaks raha kasvatamisele see, et kapital säiliks.

Teiseks põhimõtteks, millest väga kaua (aastasadu) kinni peeti, oli vaid tühise osa kapitalist tarbimisse võtmine. Kuid ega kõik ole Rothschildid.

Teiseks üsna levinud põhimõtteks on see, et aktsiates võiks (headel aegadel) olla varast 100 protsenti miinus inimese vanus. Kui palju on null-aastaseid investoreid, et sellist riski võtta? Muidugi - kui turgudel on head ajad - teenivad enim julged.

Müütidena levinud jutt Šveitsi pankades raha hoiustamise suurest kindlusest ei vasta kahjuks tõele - vähemalt mitte kõige suuremate selle riigi pankade osas.

Võiks suisa öelda, et nad on osanud end hirmsal kombel USA jamade sisse mässida.

Veel on alternatiiviks muidugi vana hea kuld - mis ei ole kellegi kohustus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:45
Otsi:

Ava täpsem otsing