Kodumaa põllundus hoiab toidu hinna vastuvõetavana

Kuigi Euroopa Liiduga liitumise mõjul on impordi ja ekspordi suhe natuke paranenud, pole siiski erilist lootust põllumajanduskaubanduse tasakaalustamiseks.

Toidutööstuse sektorites on Eesti põllumees tänini ebasoodsates konkurentsitingimustes. Paljude toiduainete import Eestisse on kaasa toonud küll kirju rea kaupluselettidel, aga on selge, et sisse tuuakse seda, mis mujal on odav. Odav on aga enamasti vähekvaliteetne toode.

Peale toorpiima on kõiki toiduaineid võimalik kaugelt tuua. Võib isegi öelda, et import on meie toiduainete kvaliteedi alla viinud, kuna tarbija ostab kas rahakoti kõhnuse tõttu või teadmatusest enamasti odavamaid tooteid.

EL kehtestas liitunud idabloki riikidele pindalatoetuse ainult osalisel tasemel vanade liikmesriikidega võrreldes. See näitas nende soovi kindlustada liituvates riikides efektiivsema tootmise saavutamiseks kiiremaid tootmisstruktuurireforme. Praegune olukord ebavõrdses konkurentsis kohalikule tootjale on sisuliselt teine ellujäämise kursus, mida proovitakse läbida.

Kuna toetuste maksmise aluseks võeti ajaloolised tootmistasemed enne liitumist, siis Eesti madala baassaagikuse tõttu ei jõua meie toetused kunagi samale tasemel Lääne-Euroopa riikidega. Eesti toetusi arvestatakse 2,4 t/ha saagikuse pealt, pingerea esimeses otsas olevas Hollandis aga näiteks 6,7 t/ha pealt. Piltlikult öeldes oleme 100 meetri jooksus teistest pidevalt 20 meetrit maas.

Viimastel aastatel on teraviljasektor rõõmustanud positiivse kaubandusbilansiga. Tänavu pingestab põllumeeste olukorda kodustele looduskahjudele lisaks ka mujal maailmas kogutav hea teraviljasaak, mis maailmaturgudel on viljahinna eelmise sügisega võrreldes alla löönud.

Kui 2007. aastal läks Eestist välja umbes 150 000 tonni teravilja, siis tänavu on tegu, et saada kätte oma tarbeks minev kogus. Taimekasvatust tuleb aga pidada kogu põllumajanduse aluseks, sest saagist sõltub ka loomakasvatus ja edaspidi kogu sektor, sh toidutootmine.

Tänavune vihmane sügis on näidanud, mida tähendavad põllumeestele aastate jooksul tegemata jäänud investeeringud. Ehkki viimaste aastate eurotoetused on põllumeestel võimaldanud teha juba päris suuri rahapaigutusi, pole vajalik tase kaugeltki saavutatud. Toetuste toel võetud laenude ja liisingutega on ostetud kalleid põlluharimise ning -koristusmasinaid ja ehitatud kuivateid, aga tänavu nendest ei jätku - näiteks märja vilja kuivatamine võtab kordades rohkem aega, mistõttu ei saa kuivatusvõimsuse vähesuse tõttu kombaine põllule täisajaga saata.

Teraviljasektoris kauplemise tootjapoolne kogemus on 2007. aastast, kus 19protsendiline hinnatõus tegi turu vahendajate jaoks tegusaks ja soodustas kauplemist. Samas 10protsendine hinnatõus Eestis näitab, et iga üksiktootja ei saa olla suure mahuga kaupleja. Vähene kasumlikkus üldtootmises sunnib tootjaid vilja realiseerima kohe koristuse järel, kui vilja hind on alles kujunemas.

Piimatootmine on Eestis tasemel, kus kasvuruumi toodangumahule suurt enam ei ole. Lehmade arv kahaneb tõenäoliselt umbes 80 000ni. Kogutoodangut aitab säilitada vaid tehnoloogia parandamine ja lehmade produktiivsuse kasv.

Kuigi Eesti on piima ikka enda vajadustest rohkem tootnud, siis kuuldavasti tuuakse nüüd Saksamaalt sisse nn tihendatud piima, mille kasutamine on töötlejatele majanduslikult soodsam.

Loomakasvatuses peaks meil olema konkurentsieelis, aga tegu on väga kapitalimahuka tootmisharuga. Eesti on läbi aastate olnud lihatoodete netoimportija. Tuuakse sisse külmutatud tooteid, mis töödeldakse ja pakutakse tarbijale värske pähe.

Turu tasakaalustamiseks on põllumajandustootjad sunnitud eksportima elusloomi, et hinda siseturul vähegi mõistlikul tasemel hoida.

Põllumajanduse osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus jääb alla paari protsendi. Kui 2004. aastal moodustas põllu- ja jahimajanduse osa 3,22 miljardit krooni ehk 2,1% SKTst, siis mullu oli põllumajandustoodang kasvanud 3,76 miljardi kroonini, samas sektori osatähtsus kahanes 1,5 protsendini.

Mida rohkem kasutab toidutööstus kohalikku toorainet, seda suurem osa toodetud lisandväärtusest jääks Eestisse.

Mullu näitas Eestis lihatarbimine tõusu. Keskmiselt sõi eestimaalane möödunud aastal 71 kg liha, mis on üle ühe kilo rohkem kui 2006. aastal.

Suurim osakaal on sealihal, mis moodustab tarbitavast ligi poole - 35 kg. Veiseliha tarbimine pole tootevaliku laienemisele vaatamata hoogu saanud - mullu söödi 12 kg elaniku kohta, mis on tunamullusest kaks kilo vähem. Tarbimist pidurdavad veiseliha kasvavad jaehinnad, mis on survestatud kokkuostuhindade tõusust. Selle tõttu on raske prognoosida veiselihale võidukäiku. Tundub, et siga on veise seljatanud.

Viimase kahe aasta sealihakasvatust ja lihatööstust ilmestab ebakindlus ja ettearvamatus. Sealiha omahind on otseselt seotud teraviljahinnaga, mis omakorda sõltub ilmast, naftahinnast jpm.

Kallinev ja kainestav elu, mis on alla tõmmanud sisemaist eratarbimist, sunnib loomakasvatajaid ja tööstusi aktiivsemalt vaatama piiri taha. 2007. aastal kasvasid nii impordi- kui ka ekspordikäibed, kuid kokkuvõttes jäi lihaturu väliskaubandus defitsiiti. 2008. aasta tulemus sõltub paljuski Euroopa ja Venemaa lihaturul toimuvast. Idasuuna eksport on ja jääb ebakindlaks, sõltudes eelkõige poliitilistest kliimast. Lääne-Euroopa ekspordivõimalused avanevad neile, kes suudavad konkureerida hinnaga, mis aga Eesti tootmismahtusid arvestades on ülimalt raske.

Aeg, kui müüginumbrite kasvud olid kahekohalised, on möödas.

Autor: Avo Mölder