Lihatööstuses peab kõik minema müügiks koos saba ja sarvedega

Artikkel

- Uudised
- Ain Alvela
- 1. oktoober 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lihatööstuses peab kõik minema müügiks koos saba ja sarvedega
Hoopis päike paistab, on soe ja ilmselt ka sellest tingituna on lihakombinaadi peaukse kõrval paiknev rattaparkla täis jalgrattaid, millega ümberkaudu elavad töötajad ametipostile on vändanud. Neid on nõnda palju, et polegi Eestimaal varem sellist hulka rattaid korraga näinud. Kui muidugi roheliste iga-aastased matkad välja arvata.
Tootmishoones avaldavad muljet kitsaid koridore ja täisnurga all kulgevaid pöördeid arvestades vähemalt minu arust küll ohtlikult kiiresti ringikimavad tõstukid. Õhk on täis mitte seakisa, nagu võiks arvata, vaid elektritõstukite signaalitamist. Eriti, kui oskamatu ajakirjanik ja fotograaf alatasa juhtuvad nende teele ette koperdama.
Hakatuseks näeme Rakvere Lihakombinaadi uhkust - vastvalminud viineritootmise ja -pakendamise liini, mille alla ettevõte mattis 130 miljonit krooni. Jaemüügis müüakse ligi 80% viineritest ja sardellidest pakendatuna, ülejäänu läheb letimüüki.
Kuigi suur osa tootmisest on automatiseeritud ja kogu vorstide, pihvide, pasteetide ning muu hea parema valmimine jääb pilgu eest varjatuks, tuleb mõned tooted siiski ka käsitsi kokku vormida. Näiteks hakklihapätsike ehk pikkpoiss. Samas pihviliini juures askeldab vaid üks töötaja.
Keeduvorstide segu valmib suurtes, 470 kg mahutavates kutrites, mis väljanägemiselt meenutavad hiiglaslikke segumasinaid ja mille tööpõhimõtegi on sarnane betooni segamisega.
Jõuame suurde saali, kus lakkamatu rivina liiguvad konksude otsas rippuvad lihakehad - kolm liini on sigade päralt, üks veiste jaoks. Rekonstrueeritud tapamaja suudab tunnis veristada paarsada sigudikku.
Kõigepealt uimastatakse loomad süsihappegaasiga, tapmiseks on spetsiaalne seade, mis ühendatud voolikutega, mida mööda kulgeb veri spetsiaalsetesse mahutitesse. Seejärel kõrvetatakse ära harjased, avatakse rümba kõhuõõs ja eemaldatakse siseelundid. Paralleelselt kontrollivad rümpasid riikliku veterinaarameti töötajad ja kui kõik on korras, lüüakse lihakehale ovaalne tempel, mis näitab, et liha on toidukõlblik.
Siseelundid sorteeritakse. Et Eestis puudub mõnede loomaosiste toiduks valmistamise traditsioon, siis tuleb neile turgu leida mujal. Näiteks magu läheb Ungarisse sealse rahvustoidu valmistamiseks. Inimtoiduks kõlbmatutest osadest tehakse kondijahu, mille sihtriik on Saksamaa.
Meenub RLK endise juhataja Olle Hormi ühel Äripäeva seminaril väljaöeldu, et lihatööstuse eesmärk on kõik tapetud loomast tulenevad saadused kaubaks teha. "Vaid seakisa võib jääda müümata," ütles Horm toona.
Justkui selle kinnituseks jõuame veisenahkade lattu. Nahad pestakse suurtes trumlites ja soolatakse. Sihtriik on Itaalia, kus nahku kasutavad peamiselt mööblitööstused. Aastane nahatoodang küünib 500 tonnini.
Anne Mere kinnitab, et tõepoolest jääb sissetulnud toorainest üle ainult kaduvväike osa, see, mida nimetatakse I kategooria loomseteks jäätmeteks - veiste pead, soolestik, lülisambaluud ning mis rändab Väike-Maarja loomsete jäätmete töötlemiskeskuse põletusahjudesse. II ja III kategooria jäätmed töötleb kombinaat ise lihakondijahuks, mis müüakse põllumeestele väetiseks. Tööstuslik rasv on väärt tooraine Poola ja Leedu seebitööstustes.
Üht-teist tuleb laia tootevaliku huvides ka sisse osta. Näiteks lambasoolt, millesse tehakse peeneid grillvorste.
Muidugi ei saa jätta Anne Merelt küsimata, miks üritab valitsus laste toidulaualt viinereid ära korjata, asendades need juurikate ja muu justkui tervislikuma kraamiga.
"Viiner ongi viiner tänu oma koostisele. Meie viinerites on 60% liha, see on optimaalne, et säilitada viinerile omane konsistents," selgitab Mere.
Aga mis siis see ülejäänud 40% seal on? Anne Mere selgitab, et viineris on vett, mis muudab selle mahlasemaks. Samuti seakamarat, tärklist ja sojavalku, mis aitavad siduda vett ja muuta koostis ühtlaseks.
Eesti suurematel lihatööstustel on välja töötatud oma toorainebaas lepinguliste seafarmide või seakasvatusega tegelevate tütarfirmade näol.
Omal ajal laialt levinud loomade n-ö elanikkonnalt varumisega enam kuigivõrd ei tegelda. Endisaegse süsteemi asemele on tulnud pikaajalised tarnelepingud loomakasvatajatega. Rakvere lihakombinaati näiteks tuleb aastas alla ühe protsendi sigadest n-ö juhuslikelt müüjatelt, sedagi vaid tipphooaegadel - suve ja talve hakul, kui liha napib.
Ega loomapidajad kipugi sigasid-veiseid kohalikele tootjatele müüma. On enam-vähem avalik saladus, et mööda Eestimaad sõidavad ringi kokkuostjad, kes ajavad oma veoki taluhoovi, loomad laaditakse peale ja raha makstakse peremehele peo peale. Kusjuures summa on kuni veerandi jagu suurem kui meie lihatööstused on valmis maksma. Säärasel moel varutud loomad lähevad tapale valdavalt Venemaale.
Rakvere Lihakombinaadi turundus- ja müügitegevus on väga tugev ning Anne Merel on olnud selles suur roll.
Usun, et Anne suudab Rakvere Lihakombinaadi juhatuse esimehena tuua uusi tuuli mitte ainult Rakveresse, vaid ka Eesti liha- ja toiduainetööstusesse tervikuna. Ta on võimekas juht, kes oskab vaadata asjadele ettevõtte pikaajaliseks stabiilseks arenguks vajaliku pilguga.
Anne Mere on vaieldamatult valdkonna spetsialist, ta tunneb hästi toiduainetööstust ja Rakvere Lihakombinaati kui Baltimaade suurimat toidutööstusettevõtet ning on ühtlasi heade juhiomadustega.
Tänapäeva toiduainetööstuses on üha olulisem edutegur mitte niivõrd tootmine, kuivõrd turundus. Konkurents muutub iga päev tihedamaks, mis pakub Merele kindlasti nii peamurdmist kui ka väljakutset.
Hetkel kuum