Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Müüdid, mis kammitsevad kulusäästliku tootmise ülevõtmist
Toyota tulu kasv on keskmiselt kaks korda suurem kui käibe kasv ja müügi kasv oluliselt parem konkurentide omast. Sestap on Toyota lähenemine tootmise juhtimisele ja organiseerimisele väärt uurimist ning järgimist. Samas on Toyota tootmine tekitanud ka visalt levivaid müüte.
Öeldakse, et meil on täiesti teine riik, teine kultuur, teised inimesed, teine turg, teine valitsus.
Üle 45% oma toodangust valmistab Toyota 46 tehases väljaspool Jaapanit. Välistoodangu osakaal ettevõttes on kümne viimase aasta jooksul kahekordistunud. Kõikides välismaa tehastes töötab kohapealt palgatud personal, jaapanlastest juhte kasutatakse vaid võtmepositsioonidel projekti käivitamise algusfaasis.
Igas tehases on kasutusel Toyota tootmissüsteem (mis on kulusäästliku tootmise algallikas). Nii Keenia, Pakistan kui ka Venezuela ei ole Jaapan, kuid Toyota tootmissüsteem töötab neis riikides edukalt.
Üks kulusäästliku tootmise alustalasid on keskendumine väärtust lisavatele protsessidele ja tegevusest mittevajaliku eemaldamine ehk optimeerimine. Selline tegevus peaks iga Eesti tootja südameasi olema, kui ta soovib konkurentsis olla.
Tundub, et suurim probleem pole meie tootmises või majanduse struktuuris, vaid meie nigelas eneseusus.
Meie tehas ei tooda autosid, saati pole meil masstootmist. Minu tööstusharus selline süsteem ei toimi.
Kulusäästliku tootmise põhiprintsiibid ja meetodid lähtuvad autotööstuse spetsiifikast. Näiteks diskreetset masstootmist esindav Ford lõi oma tootmissüsteemi Toyota näite põhjal. Aga mitte ainult Ford.
Alcoa, kõige suurem alumiiniumitootja maailmas, kelle tootmise tüüp on protsessitootmine, ehitas 1990ndate alguses oma tootmissüsteemi - Alcoa Business System. Aluseks võeti Toyota mudel. Nüüd säästab Alcoa aastas umbes miljard krooni.
Teine näide räägib üksiktootmisest või projektitootmisest. Kulusäästliku tootmise printsiipe väga tõhusalt ning edukalt kasutavad tootjad on näiteks Boeing, General Electrics ja Caterpillar.
Kogemus näitab, et Toyota tootmissüsteem ei vaja kopeerimist üks ühele. Pigem tuleb asi endale kõigepealt selgeks teha ja seejärel luua oma ettevõtte tootmissüsteem.
Jaapanis on ju iga ruutmeetri kohta on üks robot, Toyotas ilmselt veelgi rohkem. Meie nii ei saa.
Selline argument aga ei sobi. Kõik kulusäästliku tootmise 14 printsiipi põhinevad inimfaktoril ning üsna tihti on ka Toyota loobunud liigsest automatiseerimisest, panustades inimestele, samal ajal nende kompetentsi tõstes. Roboteid või uusi tootmisliine saab osta samuti juba tulu kasvatamise tulemusena.
Me juba muudame struktuuri, taotleme ISO-sertifikaati jne. Kui see valmis, siis hakkame mõtlema kulusäästliku tootmise peale.
Üsna suur osa juhtimismetoodikatest ei ole nii põhjalikud ega anna nii suurt efekti kui kulusäästlik tootmine. Kõige suurem mure selle juurutamisel on kõigi töötajate ühtemoodi arusaamine uudsest printsiibist. Töö on suur, kuid õige rakendamise puhul saab tulemus olema tõhus. Võrreldes teiste meetoditega, mis tavaliselt ainult fikseerivad hetkeolukorda, omab kulusäästlik tootmine endas pidevat enesearendamise mehhanismi.
Loen raamatu läbi, osalen seminaril, annan käskkirja välja - ja siis ongi meil kulusäästlik tootmine.
Täiesti õige - alustage homme! Kuid arusaamad ning harjumused üleöö ei muutu. Toyota on lihvinud oma süsteemi aastakümnete jooksul. Kulusäästlikkuse põhimõtete juurutamine oma ettevõttes võib samuti võtta aastaid. Ettevõtete juhtidele tulevad appi konsultatsioonifirmad. Kui mehaaniliselt on võimalik kulusäästlikkuse printsiibid suhteliselt kergesti selgeks saada, nende toimimisest arusaamine võtab aega.
Ei sünni ju etevõtte tootmissüsteem pelgalt teooria alusel. Koostöös maailma juhtiva kulusäästliku tootmise organisatsiooniga Lean Enterprise Institute on Eestis loodud siinne kulusäästliku tootmise propageerimise organisatsioon nimega MTÜ Lean Enterprise Estonia.
Autor: Aleksander Miina