Eksperiment Narkomuul

Sten-Aleks Pihlak 03. oktoober 2008, 00:00

Venemaa on meie ümbruses veel ainus allesjäänud riik, kus mööda maismaad liigeldes piiril reaalne kontroll toimub. Sellepärast otsustaski Äripäev läbi viia eksperimendi, mille käigus toimetati üle Koidula piiripunkti Venemaale ja tagasi arvestatavas koguses imiteeritud narkootikume.

Just narkomuulaks nimetatakse inimest, kes narkootilisi aineid salaja üle riigipiiri toimetab ja selleks ma läinud nädal kehastusin.

Neljapäeva hilisõhtul pakkisin endaga kaasa kolm kaheksa grammist väikest kilekotikest valge pulbriga, 200 grammi ecstasy-sarnaseid valgeid tablette, 21 grammi kanepilaadseid taimi ja 0,5 liitrit läbipaistvat vedelikku korgijoogi pähe. Olnuks need päris narkootikumid, võinuks nende väärtuseks olla üle 67 000 krooni.

Otsustasin nn uimastid ära peita nii, et kontrolli korral oleksid need hõlpsasti avastatavad ja kahtlust tekitavad. Kaks valge pulbriga kotikest peitsin ma soki sisse, ühe panin lihtsalt triiksärgi rinnataskusse.

Valged tabletid segasin lahtiste kummikommidega ühte pakki ja asetasin käes olevasse kilekotti. "Kanep" läks läbipaistvas kilekotis matkaseljakotti riiete vahele ja 0,5-liitrine plastikpudel "korgijoogiga" matkakoti küljetaskusse.

Piiripunkti sõites tundsin ennast kuuluvat üsnagi riskigruppi, sest hilisõhtul üksinda sõjaväerohelises riietuses suure matkakotiga Venemaale liikuv kahekümnendates boheemlaslik noormees usaldusväärsuse tiitlit naljalt ei võida. See tegi mind tegelikult vägagi ärevaks, eriti Vene tolli osas. Päris- või mängunarkootikumid - kehaõõnsuste kontroll oleks seal vahele jäädes samahästi kui kindel.

Egas midagi. Jätsin auto piiripunkti ja asusin teele. Kui kilomeetrine veoautode rivi välja jätta, ületas peale minu piiri veel üks jalakäija ja mõni auto.

Mida lähemale ma passikontrollile jõudsin, seda väiksemaks muutus ärevus - nagu rambipalavik, mis lavale astudes kaob.

Ulatasin väikses putkas istuvale piirivalvetädile passi. Kuna dokumendis olev pilt oli tehtud aastate eest ja nägi välja rohkem nagu mu poeg, pakkusin lahkelt mõnda teist dokumenti lisaks.

Enne kui jõudsin lausegi lõpetada, sain juba passi kätte. "Kas kõik?" küsisin talt luba minekuks, mille ma peanoogutusega sain. Nii oli Eesti piir ületatud, ilma et ma oleks tollitöötajat näinudki.

"Üks maas, üks minna," mõtlesin ja suundusin Vene piiripunkti poole. Tuleb tõdeda, et Vene piiri ületus on tegelikult väga humoorikas bürokraatlik lavateos.

Selle, mille Eestis teeb üks inimene, on venelased jaganud ära nelja erineva putka vahel. Kõigepealt ma võtan esimesest putkast riiki sisenemise deklaratsiooni ja väikse valge paberi, millel on oranž tempel piiritsooni sisenemise tähistuseks.

Siis tuleb putka number kaks ehk passikontroll. Sinna annan ma deklaratsioonilehe, kuhu kannan oma isikuandmed, sihtkoha Venemaal, riiki sisenemise ja lahkumise aja ning mind Venemaal vastuvõtva inimese nime. Soovi korral võib passikontroll ka minu pagasit kontrollida, ent seekord seda vajalikuks ei peetud.

Olin nüüd poolel teel Venemaale. Ees ootas mind kulminatsioon - Vene toll! Vahetuses olev tollitöötaja paistis silma erakordse funktsionaalsusega. Mind vastu võttes rääkis ta samaaegselt telefoniga ja juhendas ühte saamatut autojuhti.

"Mis sul kaasas on?" jõudis ta kõikide muude tegevuste keskel küsida. Vastasin "Kommid," mis oli ka võlusõna, sest seepeale haaras ta minu passi vahelt esimesest putkast antud oranži templiga paberilehe ja lõi sinna juurde sinise.

Nüüd ei jäänud muud, kui see väike paberileht viimasesse putkasse viia, kus suurt kasvu mees sellelt tähelepanelikult mõlemad templid tuvastas. Nii olidki Venemaa uksed mulle ja mu "narkootikumidele" valla.

Kuigi ülejärgmisel päeval tagasi tulles otsustasin rohkem riskeerida ja kõik valge pulbriga kilekotid lihtsalt pükste taskusse panna, oli tulemus sama.

Kui esimene kord Vene toll vähemalt näiliselt minu pagasi vastu huvi tundis, pääsesin ma tagasi Eestimaale ühegi küsimuseta minu seljakoti sisu kohta.

Küll aga sain Eesti piiril noomida. "Kas te ei näinud, kus kohast peavad jalakäijad käima," tõreles piirivalvur ja ütles, et võinuks mulle valest kohast kõndimise eest trahvi teha.

Kui kontrolliametnikud teile täiendavat tähelepanu ei pööranud, tähendab see, et teie puhul ei täheldatud riski olemasolu. Maksu- ja tolliameti peamine eesmärk on korraldada järelevalvet Eestisse siseneval suunal. Väljuval suunal toimub tollikontroll piirivalvuritelt tuleva info ja vihjeinfo alusel. Spetsiaalset tolliametnikku, kes valiks Venemaale suunduvate reisijate hulgast välja kontrolliobjekte, ei ole.

Siseneval suunal on tollikontroll aga põhjalik. Nii tolli- kui ka piirivalveametnikud teevad piiriületajate riskianalüüsi vestlusi ja intervjuusid korraldades ning seejärel, kui ametnikule tundub miski kahtlasena, suunatakse reisija täiendavasse kontrolli.

Oluliseks abiks narkootikumide leidmisel on ka narkokoerad ja narkokoera juhid, kes valivad iseseisvalt ja teiste ametnikega koostöös välja kontrolliobjektid.

Kuna maksu- ja tolliamet on kliendikeskne organisatsioon, siis piiripunktides ei tehtagi 100protsendilisi kontrolle. See häiriks seadusekuulekate isikute sujuvat piiriületust ja oleks ka liiga ressursimahukas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:45
Otsi:

Ava täpsem otsing