Erootiline eesti kunst Hausis

Erootika on eelkõige esteetiline viis seksuaalse iha kujutamiseks, kuid sellele vaatamata ei julge eestlased avalikult erootikast rääkida. Sellega ümberkäimisel peetakse tihti silmas üha vähem märgatavat piiri esteetilise erootika ja niisama vulgaarsete piltide vahel.

Võib-olla on taoline hoiak tingitud põhjamaisest tagasihoidlikkusest, võib-olla siiani kestvast nõukogudeaegsest surutisest.

Nagu väidab näituse kuraator Leonhard Lapin näitusekataloogi eessõnas: "...lihtinimene pidi nagu sõjaväelane kurgust varvasteni kaetud olema."

Seda enam on märkimisväärne, et ühe väliseestlase kunstikogus domineerib peaasjalikult just erootiline kunst.

Muidugi ei tähenda erootika tänapäeval seda mis sada või isegi viiskümmend aastat tagasi.

Vastavalt ajastule, poliitilistele oludele ja ühiskonna meelestatusele muutuvad ka isikliku ja avaliku sfääri vahelised piirid, intiimsus ja seksuaalsus omandavad hoopis teisi tähendusi. Väljapanek jälgib üsna hästi ka erootika ja palja keha kujutamise muutumise ajalist joont.

Näitusel saab näha töid 1960ndatest kuni tänapäevani nii tuntud kui ka vähem tuntud eesti kunstnikelt. Ka teemakäsitlused on mitmekülgsed.

Siiani on reegliks, et meeskunstnik kujutab alati naisakti. Kuidagi on kujunenud nii, et mehed ise justkui kardavad oma seksuaalsust uurida või seda mingisse uude võtmesse panna.

Sellele iganenud tendentsile on selja keeranud näiteks Jüri Okas oma tööga "Akt" (1983/1985), mis tegeleb postmodernistlikus võtmes mehe keha eksponeerimisega. Märgilise jõuga on Jaan Toomiku maskuliinne suuremõõtmeline maal "Valmisolek nr 2" (2007).

Kui räägitakse erootikast, mõeldakse enamikul juhtudel selle all midagi, mis on meeste pärusmaa. Naine esineb siin kõigest objektina, kelle üle meesvaatajal mingisugune võim tundub olevat. Seda tänuväärsem on, et näituse valikusse on jõudnud ka mõned eesti naiskunstnike - Talvi Johani, Mare Vindi ja Silvia Jõgeveri - tööd.

Sellega püütakse vilksamisi luua võrdlusmoment sugupoolte seksuaalsuse käsitlusest. Loomulikult ei saa selliselt näituselt puududa Lapini "Naise-masina" seeriad, Tõnis Vindi metafüüsilised naised ja Lembit Sarapuu mütoloogiline erootika.

Autor: Ragne Nukk