Nõukogude võim tõi tüüpprojektid kolhoosidesse

Aga enne seda, kui sai asuda maja ehitama, tuli kõigepealt krunt leida. Selle saamine tundub tolleaegsete kirjutiste põhjal üpris lihtne olevat.

Tuli vaid välja valida veel hoonestamata ja endale meeldiv koht ning teha vastav avaldus kohalikule kommunaalmajandusosakonnale. Kui hästi läks, eraldatigi maalapp ehituseks.

Loomulikult olid krundi saamisel eelisõigused Isamaasõja invaliididel, demobiliseeritutel, langenud punaarmeelaste perekondadel ja eesrindlikel töötajatel (stahhaanovlased, lööktöölised, kolhoosnikud).

Samuti samuti olid kehtivate määruste kohaselt asutused ja ettevõtted kohustatud abistama oma töötajaid individuaalelamute ehitamisel ehitusmaterjali ja transpordiga.

Tööandja oli kohustatud müüma neile vastavaist fondidest kohe makstava raha eest ehitusmaterjale ja andma ehitajale ehitusmaterjalide veoks veovahendid riikliku hinnaga.

Asutuste ja ettevõtete juhid olid kohustatud varustama nende alluvuses töötavaid individuaalelamute ehitajaid tööjõuga (organiseerides vastavad brigaadid), tööriistade ja tehnilise konsultatsiooniga.

1950. aastate alguses hakkas kampaania üksiktaludest kolhoosikeskustesse ümberasumiseks. Selline muutus pidi looma soodsad tingimused ühiskondlikuks tootmiseks, parandama kolhoosnikute materiaalset heaolu ning tõstma kultuurilist taset.

Oli alanud nn tüüpprojektide aeg. Enamik ehitisi rajatigi nende järgi. 1953 korraldati Eestis arhitektuurivõistlus kolhoosnike elamute projektide saamiseks. Arhitektide ülesanne oli luua mugavad, lihtsad ja kaunid elamud.

Hooned tuli projekteerida seeriatena, kus olid esindatud kahetoaline, kolmetoaline ja kaksikelamu variant. Kui konkurss lõppes, anti projektid nn ühiskondlikule arutelule, mille käigus kolhoosnikud esitasid nende kohta oma arvamused. Tõdeti, et arhitektid ei tunne veel põhjalikult kolhoosniku vajadusi.

Kolhoosnike üldiseks nõudeks oli, et kõik ruumid oleks loomuliku valgustusega, pesuruum peaks asuma sissekäigu juures, et oleks võimalus töölt tulles ennast puhtaks pesta ilma eluruumidesse astumata.

Eriti meeldisid kolhoosnikele projektid, kus oli köögil hea ühendus abiruumide, elutoa ja õuega. Katusealuse ruumi väljaehitamise võimalust peeti vajalikuks. Oli ka erimeelsusi.

Näiteks klaasitud veranda vajaduses ei saavutatud ühtset seisukohta, kuid ilu seisukohalt võinuks see majal siiski olla. Samuti sooviti projektides näha suvekööki ja garaaži. Kolhoosnike lemmik oli viilkatusega maja.

Kõrvalhoonete projekteerimisel tõdeti, et maaelu puuduliku tundmise tõttu on arhitektid teinud vigu ruumide paigutuses ja kasutamise küsimustes: lautadele said liiga väikesed aknad, heina hoidmiseks projekteeriti lahtised katusealused ja põletispuude tagavara asus lattseintega kuuris.

Arvestades kolhoosnike kriitilisi märkusi ja ettepanekuid, koostati juba tüüpprojektide seeriad. Hooned pidid kindlasti olema rahvuslike lisanditega. Selleks pöörati erilist tähelepanu esikute, akna- ja uksepiirete ning välisseinte vooderduse kujundamisele.

Kokkuvõtteks tõdeti et võistluse tulemused on panus nõukogude arhitektuuri varasalve ja projektides oli õigesti tabatud Eesti kolhoosniku elamule sobiv ilme, mis võimaldab luua huvitavat kolhoosiasula üldpilti.

Kohalikke võimuorganeid kohustati kolhoosnikke abistama projektide valikul. Samuti soovitati, et ühel tänaval peaks olema ühe katuse tüübi ja materjaliga majad.

Kuigi palju pidi individuaalehitajat abistama töökoht, tuli ka majaomanikul endal üht-teist ära teha.

Majade projektidega olid kaasas ka eelarved, kus juba oli arvestatud, et transport tuli tööandja poolt ning looduslik kivi, puit, savi, kruus ja saepuru oli tasuta kaup.

Kolhoosnik oma perega pidi arvestama, et mulla-, katusekatte-, maalri- ja abitööd tuli teha täielikult ise. Samuti fassaadi ja siseruumide kunstiline viimistlus: puulõiked, maalingud jne. Puusepatöödes ja alusmüüride ladumises aga oli võimalik abimehi saada.

Nii kujunes maja maksumuseks 12 000-25 000 rubla (1954. a hinnad). Leiti, et see on soovijatele jõukohane. Pikaajalist laenu võis saada riigilt 10 000 rubla.

Töö aia rajamiseks ja korrastamiseks käis etapiviisi.

Koduümbruse kaunistajad pidid meelde jätma lause, et kui kaunistamisega ei kaasne pidev korrashoid, on tehtud tööst vähe kasu.

Esimesel aastal tuli luua üldine kord ja puhtus, hävitada umbrohi, koristada risu, ehitada (korrastada) tööriistade hoiukoht.

Samuti tuli koostada ümbruse kaunistamise ja aiaplaan, märkides sellele olemasolevad puud ja taimed ning koostades vajaminevate uute taimede ja seemnete nimekirja.

Teisel aastal pidi sillutama ja korrastama olemasolevad teed või rajama uued. Kevadel istutama tuulekaitseks mõeldud taimed. Lõunapoolsesse külge võis soovi korral rajada madala põõsasheki.

Autor: Jana Kadastik