Müüja veab kauba sadamasse

Äripäeva 19. augusti lehes kirjeldasin tarneklauslit FOB, mille järgi loetakse kaup tarnituks hetkest, kui see ületab laeva reelingu.

Ainult laevaveol kasutatava CFR klausli puhul loetakse kaup samuti tarnituks hetkest, mil see ületab laeva reelingu lastimissadamas.

Alates hetkest, mil kaup ületab laeva reelingu, vastutab selle eest juba ostja (sealhulgas kauba asetamise eest laeva trümmi või tekile).

Vaidluste vältimiseks on soovitatav täpsustada kulude ja vastutuse jaotust. Üks pool tellib ja tasub kauba laevale paigutamise eest, mis hõlmab nii kauba tõstmist kailt kui ka kauba paigutamist laeva.

Kaup loetakse tarnituks ka juhul, kui ostja seda õigustamatult vastu ei võta.

Erinevus FOB klauslist seisneb aga selles, et CFR klausli järgi kohustub müüja lisaks muudele nimetatud kuludele maksma lisaks ka kauba veo eest nimetatud sihtsadamani.

Seetõttu võib esmapilgul tekkida arusaam, et kuivõrd müüja kannab kulud sihtsadamani, siis kannab ta ka kauba juhusliku kahjustamise ja hävimise riski kuni sihtsadamani. Nii see aga ei ole.

Seetõttu on tegemist salakavala klausliga (nagu kõik C rühma klauslid). Nende tarneklauslite kulude kandmise lõpu ja riski ülemineku hetked omavahel ei kattu.

Kauba transpordi kulud on küll veel müüja kanda, kuid kauba säilimise risk on läinud ostjale üle juba varem. CFR klausli puhul kindlustuslepingu sõlmimise kohustust ei ole kummalgi poolel (veoleping ei hõlma kindlustust), kuid kindlasti võiks ostja kauba siiski enda kasuks kindlustada.

Kui kaubaveoga kaasnevad ka täiendavad transiidiformaalsused, siis selles osas jätab CFR lahtiseks, kas tegemist on müüja või osta kuludega, sätestades, et nende kandmine oleneb veolepingus kokkulepitust. Müüja kuluks on antud juhul ekspordiriigi korraldusel inspektsiooni läbiviimine. Ostja kohustuseks oleksid aga impordiriigi vastavad inspektsioonid jms. Seejuures arvestatakse, et veolepingu sõlmimine on müüja kohustus.

Autor: Jürgen Valter