Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kaotame riigi panuse teise pensionisambasse

Mati Feldmann 10. oktoober 2008, 00:00

Pensionikassat ähvardab iga-aastane puudujääk kuni kolm miljardit krooni, millest kirjutas Äripäev eelmisel nädalal. Pakun omalt poolt välja ühe lahenduse, kuidas seda katta.

Riik võiks loobuda neljast protsendipunktist brutopalgast, mida ta lisab teise pensionisambaga liitunute pensionifondi. Sellega hoiaks praegu kokku 3,6 miljardit krooni aastas.

Lühike arvutuskäik: teise pensionisambaga on liitunud 571 000 inimest, kes teenivad keskmist brutokuupalka 13 300 krooni kuus. 12 kuuga kannab riik nelja protsendipunkti näol pensionifondidesse 3,6 miljardit krooni. Kas Gordioni sõlm ongi hetkega läbi raiutud?

Kardan, et sellise ettepaneku peale võib puhkeda pahameeletorm. Teise pensionisambaga liitumise üks präänik oli seesama neli protsenti brutopalgast, mida riik justkui kingib - nendele, kes tahavad ise oma pensionipõlve eest hoolitseda. Kui see nüüd ära võtta, oleksid liitunud haledalt petta saanud.

Vähem teadvustatud on fakt, et pensioni teise sambaga liitunutel kärbib riik esimese samba kindlustusosakut viiendiku võrra (sotsiaalmaksu neli protsendipunkti kahekümnest), seega päris tasuta lõunaid pole.

Tõsi, mitte terve esimene sammas ei lühene viiendiku võrra, vaid selle peamine komponent, kindlustusosak. Kindlustusosakut hakati arvestama alates 1999. aastast - kes on tööle asunud hiljem, sellel ongi kindlustusosak ja lisaks teatud võrdne osa kõigi teiste vanaduspensionäridega.

Seega võib kindlustusosaku kärpimine tähendada kuni viiendiku võrra pensioni vähenemist. Riigi seisukohalt on valida, kas anda neli protsendipunkti hallata pensionifondide kätte, kes viivad selle raha üldjuhul muu maailma aktsiatesse ja võlakirjadesse, või jätta see raha Eestisse, leevendades pensionikassa puudujääki. Maksuraha Eestist väljaviimine toetab muu maailma majandust, siia jätmine aga Eesti oma. Tulevase pensionäri seisukohalt on valida (tõsi, ei ole valida, sest seadused kirjutavad ette), kas saada kohe oma fondiosakute kontole nelja protsendipunkti eest lisa ja jääda hiljem ilma viiendikust kindlustusosakust, või jääda ilma osast rahast nüüd ja saada pensionipõlves kätte kogu kindlustusosak.

Kumb tee tulevase pensionäri seisukohalt on kasulikum, sõltub sellest, kus see raha kiiremini kasvab. Kas edukamaks osutuvad raha välisturgudele paigutavad pensionifondid või on edukam Eesti majandus?

Hoolimata raskest majanduslikust olukorrast siin maarjamaal - aga kus maailma nurgas läheks silmapaistvalt hästi? - olen veendunud, et pikas perspektiivis kasvab Eesti majandus kiiremini kui muu maailm keskmiselt.

Selleks veendumuseks annab alust meie suhteline mahajäämus n-ö rikastest lääneriikidest SKP per capita mõttes. Mida need riigid oskavad teha paremini kui meie, arvestades seda, milline oli ühe stardipositsioon ja teiste vahefiniš näiteks 1991. aastal?

Meie SKP per capita oli kõvas valuutas peaaegu null, rääkimata pensionidest. Nüüdseks oleme arvestatava taseme saavutanud - ja kui me ei saa just Euroopa viie rikkama riigi hulka, siis kindlasti parandame oma kohta.

Praegustele rasketele eelarvekõnelustele vaatamata leian, et kokkuvõttes on Eesti oma iseseisvusaastad majandanud hästi. Seega võiks pikemates tulevikuplaanides teha panuse ikkagi oma riigile, mida ma näiteks isiklikult olen ka teinud. Kui majandus kasvab, kasvab ka riiklik pension.

Tagasi vastuväidete juurde. Kõige hullem võib olla pettumus nende jaoks, kes vabatahtlikult teise sambaga liitusid. Seevastu noored, kes on sunnitud teise sambaga liituma, on asja vastu ükskõiksed, tean seda oma tähelepanekutest.

Nad kipuvad võtma kahte protsendipunkti brutopalgast kui kõige ehtsamat maksu, millega riik neid n-ö ebaõiglaselt koormab, sest vastu ei näi nad midagi saavat, vähemalt nende jaoks hoomatava aja jooksul. Kui riik ei lisa neile nelja protsendipunkti, ei juhtu noorte meelsuses midagi. Mingi aja pärast jäävad järele ainult noored sundliitujad, seega võiks just siis seadusemuudatuse ära teha.

Ma kirjutan nüüd paar rida poliitikutele, kes on mures otsuse ebapopulaarsuse pärast. Kui teise pensionisamba statuuti muuta, siis nüüdsed pensionärid aplodeerivad - nende pisku pensioni arvel ei turgutatagi enam noori.

Maas on osa muresid pensionikassa puudujäägi ja pensionide edasise tõusu pärast. Äkki võiks see hoopis hääli tuua?

Noortel on suva. Jäävad need teise sambaga liitujad, kes tähtsustasid ehk üle seda nelja protsendipunkti ja tegid oma otsuse lähtudes sellest. Ma ei oska öelda, kui palju neid on.

Kes on seadusemuudatuse vastu, peaks mõtlema, mida ikkagi teha, kui pensionikassasse tekib iga aasta kuni kolmemiljardiline puudujääk. Mingi variant on tõsta pensioniiga, kuid selle vastu oleks kogu tööealine elanikkond, iseäranis praegused pensionieelikud.

Tuua sisse tunduvalt rohkem võõrtööjõudu? See oleks ajutise leevendava mõjuga, pigem tekiksid hiljem hullemad probleemid. Tahab ju võõrtööjõud hiljem õigustatult samuti pensioni ja muid sotsiaalseid tagatisi saada. Ja miks peaks võõrtööjõud tahtma Eestisse tulla, kui jätkuvalt on silmapiiril meist rikkamaid riike. Euroopa Liidus liigub tööjõud vabalt, ent kas on siin rumeenlasi, bulgaarlasi, poolakaid? Mitte eriti.

On veel variante? Vaadata ringi pensioniindeks, et külmutada pensionid? See oleks samuti äärmiselt ebapopulaarne otsus. Praegused pensionärid väärivad suuremat pensioni. Tööealistele inimestele jäävad võimalused oma sissetulekuid suurendada, kuid pensionäridele sama hästi kui mitte.

Tõsta sotsiaalmaksu, mis on niigi üks maailma kõrgemaid? Sellega nöörime kinni ettevõtjate kõri, vähendame töökohti ja kokkuvõttes ka tegelikke maksulaekumisi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:46
Otsi:

Ava täpsem otsing