Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kuidas pangad kriisi sattusid

Mariliis Pinn 10. oktoober 2008, 08:05

Pea iga päev kuuleme viletsaid uudiseid
börsidelt, sekka harvem mõne panga päästmisest.

Et kriis lahenduse leiaks, tuleks vaadata, milles on probleem ja kuidas see alguse sai. Ega siin midagi üllatavat ei ole. Probleemi juur on pankade riskikultuuris ja see on järk-järgult aastakümnetega süvenenud.

Kujutan ette, et kui mõni pank saab uue juhatuse esimehe, siis investorite ehk aktsionäride esindajad - nõukogu liikmed - räägivad midagi sellist. "Teeni investoritele häid tulemusi, püüa iga kvartal ootusi lüüa, jälgi ROEd ehk ettevõtte efektiivsust, teeni võimalikult suurt kasumit väikese omakapitaliga, kui vaja, osta selleks aktsiaid tagasi. Tead isegi, sinu kompensatsioonipakett oleneb suuresti aktsia hinnatõusust."

Poole sajandi eest oleks ehk uuele pangajuhile öeldud: "Oleme käinud läbi rasketest aegadest, pank on suhteliselt heas seisus. Ära võta liiga suuri ega endale arusaamatuid riske pangale. Hoolitse selle eest, et pank eksisteeriks ka saja aasta pärast ja sa annad oma mantlipärijale pank üle paremas seisus, kui sa ise said. Hoia suurt kapitali mustadeks päevadeks."

Omakapitali tootluse (ROE) kultus jättis tahaplaanile pankade rolli ühiskonnas. Pangad müüvad usaldust ja stabiilsust. Selle asemel huvitas panku, kuidas võimalikult kiiresti suuremat kasumit teenida. Sellega ei ole pangad ohtu seadnud üksnes endid, vaid kogu finantssüsteemi stabiilsuse. Kui mõne aasta eest Tallinna Vee juhiga vestlesin ütles ta välja mõtte, mis ei unune: kasumit teenida on oluline, kuid kui ohtu satub inimeste tervis, ei huvita teda enam kasum.

Pangajuhid samalaadselt mõelnud ei ole. Pigem osta panga aktsiaid tagasi, saad suurema kasumi aktsia kohta ja tõstad ROEd. Samas muidugi panga kapital kahaneb, kuid keda see heas majanduskeskkonnas huvitama peaks?

Mida pangad tegid? Kuna hoiused said välja laenatud, oli lisaraha tarvis. Selleks sobis lühiajaline pankadevaheline rahaturg, kus saadi varem raha või anti raha selleks, et maksed liiguksid. Prügikasti lendas sajandeid järgimist leidnud põhimõte: ära anna lühiajalise rahaga pikaajalisi laene. Ja nüüd enam pangad teineteist ei usalda ja laenavad vaid tagatise vastu.

Enne laenati tagatiseta panga hea nime või tugeva krediidireitingu vastu. Popiks läks suurte numbrite seadus - osa lühiajalisi hoiuseid võib pikaajaliselt välja laenata, kuna need seisavad pangas stabiilselt. Sellest probleemi ei tekkinud. Suurem bilanss - suurem kasum.

Pankade ülikiiresti kasvanud bilansimahud ei anna kahjuks pilti pankadest. Pankade tulevikutehingute portfell on sel aastakümnel plahvatuslikult kasvanud. Ma ei tea, mida JPMorgani juhtkond ja riskijuht võiksid mõelda. Võtta 0,13 triljoni dollarilise omakapitali juures bilansimahu osas 1,64 triljonit dollarit riski ei ole midagi erilist - vaid 12kordne võimendus. Aga selle omakapitali juures võtta 91,3 triljoni dollari suurune tulevikutehingute positsioon?

Kas tõesti on arvatud, et sellise omakapitaliga kannab pank raskemates oludes selle välja? Kas pangajuhtidele need numbrid veidi suured ei tundunud? Kogu maailma SKP on suurusjärgus 55 triljonit dollarit. Risk on pea kahe aasta kogu maailma kogutoodang. Pangad ütlevad, et see on vaid tehingute nimiväärtus, tegelik risk on suurusjärkude võrra väiksem. Kuid kas on? Ja mida teevad pangandusjärelevalve teostajad - võrdlevad millegipärast oma kvartaliraportites pankade tulevikutehingute positsioone panga bilansimahuga - ja mitte omakapitaliga.

Kuidas pangad riske jälgivad? Mudelitega. Näiteks VaR. Mis juhtub, kui hakkavad toimuma sündmused, mis ei mahu ulatuse poolest riskimudelitesse? Oodatakse, et olukord normaliseerub. Aga võiks lasta vanal mudelil tiksuda ja otsida mõnda muud töötavat riskimõõdikut.

Karta on, et pangad peavad läbi tegema kõhnumiskuuri - aga see on finantsturgudele ja majandustele väga valus. Jääb küsimus: kas neil on aega, et seda teha, või lendab enne süsteem õhku?

Lõputult ei saa olukord kesta, kus pangad ja kaudselt kogu majandus sõltub vaid keskpanga rahast - keskpank ei ole enam viimane laenuandja, vaid ainus laenuandja. Pangad peavad muutuma stabiilsemaks ja vaatama tulevikus rohkem enda säilitamisele rohkema omakapitaliga. Võimalik, et enne läheb suurem osa maailma pangandussüsteemist riikide kontrolli alla - hiljem tekib ehk taas midagi, mida erastada. Ilma suurte tulevikutehinguteta oleksid USA pangad Euroopa omadest paremad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. October 2008, 08:41
Otsi:

Ava täpsem otsing