Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuld on nagu kass, kes kõndis omapäi
Viimase aja segadused finantsturgudel on nii mõnegi varem peaaegu kindla seaduspärasuse uppi keeranud.
Võtame näiteks ülima vara ehk kulla, mis ei ole kellegi kohustus. Varem valitses seaduspärasus: mis dollarile hea, see kullale halb. Ikka peeti kulda dollarile konkurendiks. Kui dollar tõusis, kippus kulla hind järele andma. Kui aga maailmaraha dollar langes, ronis kuld üles.
Kullal kujunes välja ka teine seaduspärasus (oli selles süüdi nüüd toorainebuum või naftašeikide rikastumine, mine võta kinni) - kui nafta hind tõusis, tegi seda millegipärast ka kulla hind. Kui nafta hind langes, kippus ka kuld madalamaid tasemeid püüdma. Sellise liikumise põhjustajaks võisid olla ka karjana liikuvad investorid ja spekulandid, kes paigutasid raha toorainefondidesse, kus fondijuhid seda erinevate toorainete vahel jagasid.
Viimasel ajal on aga kuld suutnud tõusta samal ajal, kui dollar on tugevnenud euro vastu ja nafta hind langenud.
Kas selle taga on sama pelgupaiga otsimise tuhin nagu kolmekuuliste USA valitsuse võlakirjade ostjatel?
Samas võib see näidata, et dollari probleemid on ilmselged, aga negatiivseid üllatusi võivad pakkuda euroala majandused või pangad. Seetõttu on nii mõnelgi päeval euro nõgenenud, kuld tugevnenud.
Loodetavasti ei ole palju raha võimendusega panustatud erinevate varade korrelatsioonis liikumisele - vähemalt mõneks ajaks on kaardipakk segamini löödud, võib-olla isegi pikemaks ajaks.
Kulla hinda võivad negatiivselt mõjutada keskpangad, aga ka raha väljavool riskikapitalifondidest.