USA pankades liialt keemiat

Andres Juhkam 14. oktoober 2008, 00:00

Vaadates Ameerikast alguse saanud finantssüsteemi kriisi tuleb paratamatult küsida mida on tehtud kapitaalselt valesti? Pangad on saanud valusa õppetunni. Õnneks on finantssüsteemile omane võime kiirelt kohaneda ja täpselt samu vigu tavaliselt enam ei korrata. Küsimus on vaid selles kui suureks kujuneb senise kriisi poolt tekitatud kahju nii pankadele, maksumaksjale kui ka kogu majandusele. Sellele praegu täpset vastust ei teata ja ega saagi teada kuna kinnisvara hindade langus, mis oli kriisi käivitaja, ei ole pidurdunud. Samas on selge, et keegi peab need kahjumid kinni maksma.

Panga riskijuhtimise eesmärk on tagada tegevuse jätkumine ka kriisiolukordades. Nüüd pannakse pankade headel aegadel rakendatud riskijuhtimispoliitika tõsiselt proovile. Stabiilses majanduskeskkonnas ei tule pankade riskijuhtimise vead tavaliselt esile. Riskide võtmisega teenitakse suuri kasumeid. Kriis Ameerikas näitab, et majanduskeskkonna järskude muutustega (kinnisvaramulli lõhkemine) ei pruugi mitte ainult üksikud pangad vaid kogu finantssüsteem tervikuna iseseisvalt toime tulla.

Toimuvat võib nimetada senise finantsvahenduse ärimudeli ja viimastel aastate pankade riskijuhtimise läbikukkumiseks. Riskijuhtimise meetodid ja regulatsioonid, mis toimisid stabiilse keskkonna tingimustes, ei ole piisavad või osutuvad lausa hukatuslikeks äärmuslikes olukordades.

Eluasemelaenude hooletu väljastamine. Laenu anti teadmisega, et riskid kantakse üle institutsionaalsetele investoritele kasutades selleks kinnisvaralaenude väärtpaberistamist. Väärtpaberistamise teel moodustati erineva riskiastmega kodulaenudest hajutatud kogum, mille tagatisel emiteeriti erineva allutatuse ja riskiklassiga võlakirju (MBS). Viimaseid peeti investorite poolt ekslikult madala riskiastmega võlakirjadeks, seda investorile sobiva struktureerituse, tagatiseks kasutatud hajutatud laenuportfelli, kasutatud krediididerivatiivide, kõrgete krediidireitingute ning likviidse järelturu tõttu. Sisuliselt pakendati sedasi rämpslaenud "kvaliteetvõlakirjadeks". Kuna investorite huvi võlakirjade vastu oli suur siis pigistasid kinnisvaralaenude väljastajad riskide ees silma kinni. Kuna süsteem võimaldas rämpslaenu (subprime) maha müüa, anti laenu klientidele kellele ei oleks tohtinud laenu anda. Selle tulemusena kinnisvara hinnad kasvasid hüppeliselt. Ei omanud laenuvõtjad ei stabiilset sissetulekut ega ka vajalikku omafinantseerimist. Tinti ei omatud laenuvõtja vastu ka regressiõigust, kui kinnisvara pangale tagastati. Juhul kui kinnisvaralaenu andja oleks ka oma rahaga riskinud, siis ei oleks ta seda nii hooletult teinud. Muidugi võimaldas see ärimudel teenida headel aegadel suuri kasumeid.

Uued tooted ja nende vale hinnastamine. Pankade edu seisukohalt oli oluline uute toodete müük. Nende riskide hindamisel ja seeläbi nende hinnastamisel ei omatud aga kogemusi. See puudutab eelkõige krediididerivatiive (krediidiswapid), mida kasutati kinnisvaralaenudega tagatud võlakirjade edukamaks müümiseks. See oli viimase aastakümne suurim uuendus, mis hoogustas krediiditurgude kiiret kasvu. Tekkinud laenukahjumite ilmnemisel ei suutnud aga fondid kui ka pangad sõlmitud swappidest tulenevaid kohustusi täita. Seega oli tegemist katteta lubadustega. Sellele juhtis tähelepanu ka Warren Buffet, nimetades krediidiswappe finantssüsteemi viitsütikuga pommiks. Tihti pakkusid pangad kodulaenu ka viisil kus klientidelt nõuti vaid laenu intressi maksmist või toimus tagasimakse vaba graafiku alusel!

Ülemäärane finantsvõimendus. See jättis pankadele vähese eksimisruumi. Finantsvahenduse mudel kus vähese kapitaliseeritusega laenati raha lühiajaliselt krediidi hulgiturult ja väljastati pikaajaliselt sai olla edukas vaid krediiditurgude stabiilse toimimise tingimustes. Lühiajaline raha oli tavaliselt pikaajalisest odavam. Tekkinud krediidikahjumite katmiseks ei olnud pankadel piisavalt omakapitali. Näiteks oli pankrotistunud Lehman Brothers'i finantsvõimendi (varade ja omakapitali suhe) üle 16 kordne. See on jätkusuutlik vaid stabiilse majanduskeskkonna tingimustes.

Reitinguagentuuride eksimused. Reitinguagentuur Moody's väljastas mudelivigade tõttu oluliselt kõrgemaid krediidireitingud, kui oleks tohtinud. Krediidireitingud ja nende usaldusväärsus on finantssüsteemi toimimise seiskohalt üliolulised, kuna nende alusel kujuneb ettevõtte raha hind ja toimub tema võlakirja hinnastamine. Isegi paar päeva tagasi kõrgeima AAA krediidireitinguga General Electric oli sunnitud erakorraliselt omakapitali tugevdamiseks tõstma uut raha ($15 miljardit). Võiks eeldada, et ettevõte kellele krediidile on omistatud niivõrd kõrge reiting, ei pea uut omakapitali kalli hinnaga kaasama. Uue eelisaktsia dividendimäär oli 10%! Seda saab põhjendada vaid raskustega.

Likviidsuse vähesus. Ka käesoleva kriisi lahendamisel võib pidada finantssüsteemi likviidust tema usalduse taastamise eeltingimuseks. Oma olemuselt on ka iga tugeva kommertspanga bilansid suuremal või väiksemal määral haavatavad. Panga vähelikviidsete varade tähtajad on alati pikemajalisemad kui kohustuste tähtajad. Seega toetub pank suuremal või vähemal määral raha- ja krediiditurule, mis peab tagama likviidsuse. Turu mittetoimimine ohustab igat pangandussüsteemi. See on ka põhjuseks, miks soovitakse Ameerikas 700 miljardi dollari suurust päästeplaani läbi suruda. Pangal võib olla küll piisavalt omakapitali kuid ükski pank ei saa olla 100%-liselt kaitstud likviidusraskuste eest. Ka panga räsitud aktsia hinna juures on uue omakapitali tõstmine kallis. Sel juhul on ainuke võimalus paluda abi riigilt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:46
Otsi:

Ava täpsem otsing