Mida ajalugu ütleb aktsiaturgude kohta?

Mait Jüriado 15. oktoober 2008, 22:11

Eelmise nädala jahmatav volatiilsus sööbis
jäädavalt kõikide investorite mällu, kirjutab WSJ.

9. juuli 1932 oli päev, mida Wall Street ei oleks tahtnud enam kunagi üle elada. Dow Jones tööstuskeskmine sulgus 41.63 punkti juures, 91% madalamal kohast, kus oldi 3 aastat varem. Kauplemismaht oli sel päeval napp 235,000 aktsiat. Tol ajal oli kõige popim muusikapala "Brother, Can You Spare a Dime" ("Vennas, kas saaksid anda kümme senti").

Tööstuslik tootmine oli kukkunud 52% kolme aastaga; firmade kasumid kahanenud 49%. Pangad olid muutunud nii ebalikviidseteks ja hoiustajad nii kartlikuks raha kaotamise ees, et tsekkide kirjutamine seiskus täielikult. Enamik arveldustest toimus sularahas.

Vaid kaheksa päeva pärast Dow Jonesi indeksi põhjade tegemist avaldas briljantne investor Benjamin Graham, kellest palju aastaid hiljem sai Warren Buffetti personaalne õpetaja, oma artikli "Should Rich but Losing Corporations Be Liquidated?" See oli viimane osa kolmeosalisest sütitavast artiklist, mis ilmus ajakirjas Forbes.

Graham kalkuleeris, et rohkem kui üks kompanii igast kaheteistkümnest kompaniist New Yorki börsil maksis aktsiaturul vähem, kui neil bilansis raha ning vara oli. "Pangad küll ei laenanud enam suurtele korporatsioonidele, kuid eksisteerivad firmad olid ikka veel nii rahakad, et jõukad investorid oleks teoreetiliselt võinud võtta need firmad tasuta üle, kui oleksid kõrvaldanud nende kassarahad ning pangaarved," kirjutas Graham.

Graham võttis selle kokku niimoodi: "Aktsiad on alati nii odavad olnud peale suurt buumi." Või nagu New Yorgi börsi president ütles: "Aegadel, nagu praegu, müüvad ärahirmutatud investorid Ameerika Ühendriike maha." Grahami sõnul seda juhtub, kuna need, kellel raha pole, neil on jällegi ettevõtlikkust ja need, kel raha on, jällegi pole seda ettevõtlikkust, et osta odavaid aktsiaid.

Peale seda eepilist verelaskmist, mis aktsiaturgudel toimunud on, võivad investorid mõelda, kas nad elavad 1932. aastate luupainajat jälle kord üle? Ainuke küsimus on: kaua see veel kestab?

Halvima stsenaariumi korral oleme tagasi 1932. aastate territooriumil. Kuid selle tõenäosuses võib siiski kahelda. Robert Shiller, kes on Yalei ülikooli professor ning juhtiv majandusteadlane firmas MacroMarkets LLC, jälgib indikaatorit, mida ta kutsub nimega "Graham P/E" - see mõõdab turuväärtust samadel alustel nagu Graham seda kunagi aastaid tagasi tegi. Graham P/E jagab peamiste USA aktsiate hinna nende keskmise 10 aasta kasumiga, mida on omakorda kohandatud inflatsiooniga. Peale eelmise nädala verevalangut on Standard Poor's 500 aktsiaindeks Graham-Shilleri mudeli järgi kauplemas 15. kordsel kasumlikkusel. See näit on ainuüksi selle aasta 30. septembrist alates kukkunud 25%.

Graham P/E pole nii madalal olnud alates 1989. aasta jaanuarist. Professor Shilleri andmebaasi järgi, mis ulatub 1881. aastasse, on keskmine kordaja 16.3.

Kuid kui aktsiaturud liiguvad eemale oma ajaloolistest normidest, siis ikka äärmustesse. Graham P/E madalpunkt asub 1982. aasta juulis ning augustis, mil näit oli 6.6. See näit on alla 10ne kukkunud mitmeid kordi alates II maailmasõjast. Kõige viimati 1977. ja 1984. aastal. Põhja peaks S P 500 tegema umbes 600 punkti juures kui tahta, et Graham P/E oleks alla 10ne. See on jämedalt öelduna 30% kukkumist eelmise nädala tasemetelt. Samasugune arvutus peaks Dow Jones tööstuskeskmise kukutama 6000 punkti juurde.

Kas turg tõesti võib nii palju kukkuda? "See on tõenäoline võimalus, kuna seda on tehtud ka varem," kommenteerib Shiller. "See näitab, et me võime siit veel rohkem allapoole kukkuda."

Kui tahta, et S P 500 indeks kaupleks 1982. aasta Graham P/E juures, peaks turg kukkuma jämedalt öelduna 400 punkti. See on umbes 40-50% madalamale praegusest tasemest. Samasugune kukkumine Dow Jonesi puhul oleks 4000 punkti juurde.

Vaatamata teoreetilistele arvutustele palju aktsiaturg võib veel kukkuda, leiab turult praegu hulgaliselt "allahindlusi", et võimatu on nendele mitte peale astuda. Ligemale 9,194 aktsiast 3,518, mida sisaldab Standard Poors Compustat andmebaas, kaupleb viimasel aastal madalamal kui kaheksakordsel kasumlikkusel - või 2 korda madalamal turu keskmisest näitajast. Peaaegu üks kümnest aktsiast, või 876 aktsiat, kaupleb madalamal kui on nende omatud raha hulk ühe aktsia kohta. See on kõrgem näit isegi sellest näidust, mida Graham leidis 1932. aastal.

Need numbrid tõestavad turu usku tuleviku suhtes ning see negatiivne usk osutub Grahami arvates valeks. Eugene White, kes on Rutgers ülikooli majandusprofessor ja 1929. aasta ja sellele järgnenud perioodi ekspert, arvab, et ainuke tõeline paralleel praeguste ja tollaste aegade vahel on turu liikumine hirmus, mitte faktides. White arvates on praeguste poliitikute otsused ka oluliselt targemad kui tollaste poliitikute omad.

Praegune kollektiivne hirm võib olla viimane vaatus sellest, mil investorid täielikud alla annavad. Seda faasi kutsuvad veterankauplejad "kapitulatsiooniks". Hirm aga toob esile mõtlematuid otsuseid ning viib paljud pikemaajalised investorid turult minema just turu põhjade juures. Selles punktis, kus enamik investoreid lahti laseb, on turud jälle kord valmis tõusma.

Nagu Graham ütles: "Need investorid, kel praegu raha ja ettevõtlikust on, suure tõenäosusega ületavad neid, kes ootavad turgude põhju ja lasevad võimaluse mööda."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. October 2008, 16:00
Otsi:

Ava täpsem otsing