BIG, kohtusüsteemi parasiit

BIGi probleemsete laenude maht ületab kolmandikku laenuportfellist. Tavapanganduse finantstervises tähendab see sisuliselt AIDSi. Pangad otseselt portfelli halva kvaliteedi tõttu kokku ei kuku (nagu inimesed ei sure AIDSi), küll aga nõrgendab probleemsete laenude suur maht immuunsust ja iga vale otsus võib hukatuslik olla.

Siiski pole BIG tavaline pank (vaid tarbimislaenu pank) ja viivislaenude ekstreemne tase ei valmista juhatusele erilist muret, kuna ettevõtte ärimudel näebki ette massilist kohtuskäimist. BIGil läheb kohtuorganitesse iga kolmas laenuleping, mis toodab menetluses 20protsendilist rentaablust. Tekib küsimus, kas selline äriidee on õiglane maksumaksja suhtes - tema maksab kinni kohtusüsteemi toimimise.

BIGil on praegu kohtusse minek sundkäik, kuna täitemenetlusse minevate viivislaenude maht ületab juba omakapitali. Eduka kohtutee eelduseks on aga klientide passiivsus - kohtusse mitte ilmuda - ja võlanõuete käsitlemine konveiermeetodil. Halvasti mõjuks BIGile näiteks see, kui laenajad hakkaksid reaalselt kohtusse kohale ilmuma ja intressi alla kauplema. Praegu teenitakse kohtu tagaseljaotsustelt.

BIGi ainus risk pole töötuse suurenemine. Üleüldse nimetaksin BIGi eksperimentaalpangaks, kes käib tundmatut rada pidi. See võib olla väga tulemuslik, aga ka ootamatult libe. Tundub, et nad ise ka ei tea, kuidas läheb, kuna siin selline praktika puudub. Pank pole ka väga kursis maailmapraktikaga - ei tea, milline on probleemsete laenude maht teistes nendesugustes pankades.

Üks on kindel: rahalaenamise buumist on BIGil saamas raha sissenõudmise buum. Aastatel 2006-2007 laenas BIG Eestis välja üle miljardi krooni, mis jaguneb umbes 65 000 laenulepingu vahel. Laenu võib tagasi küsida ka kohtumääruseta, aga riskantsemale segmendile laene väljastanud BIGi klientidest iga kolmas vilistab sellise palve peale.

Keskmine laenuleping jõuab kohtulahendini umbes kahe aasta jooksul, mis tähendab, et kohtupersonalil tuleb end just nüüd valmis panna. Viie aasta jooksul ootab kohtuid vähemalt kolm tuhat menetlust aastas.

Oleks vale väita, et BIGi-sugune sage kohtuskäija riigile mingit tulu ei too, kuigi tõenäoliselt kohtuaparaadi ülevalpidamine on kümneid kordi kallim. Kohtutäiturid majandavad end teatavasti ise ära ja hammustavad oma osa võlasummast. Kohtusse jõudes peavad BIGi kliendid riigilõivu maksma. Tavaliselt 250 krooni, aga suuremate summade puhul juba tuhandeid kroone. Samas on pigem küsimus kohtute koormatuses, ehk kas on õigustatud, et teised kohtus käijad peavad järjekorras ootama, kuna BIG on kohtus käimisest oma äriidee teinud.

BIGist öeldakse, et kasumlikumad on need kliendid, kes raha tähtaegselt tagasi maksavad. Kuigi ka kohtus käimine on tootlik, kuna üldiselt rallivad intressid ja viivised selleks ajaks laenusumma suuruseks.

Tõsi, BIG pole ainus sage kohtuskäija, samasugused kohtuuste kulutajad on inkassofirmad, mobiilsideoperaatorid ja suurpangad. Õiguste kaitse ja probleemsete klientide rahaline distsiplineerimine on paratamatus.

Teisest küljest tuleb vaadata, kust läheb piir mõistliku kohtuskäimise ning sihiliku kohtuskäimise vahel. Vähemasti üks BIGi klient väitis Äripäevale, et pank polnud tema puhul motiveeritud raha sisse nõudmisest enne kohut.

Väidan, et maksumaksjale läheb liigne parasiitide pidamine liiga kulukaks ja ajamahukaks. Seetõttu on raske vaikides nõustuda sellega, et iga kolmas päikeselaenu võtja satub kohtusse ja BIGi jaoks on see äriidee.