Katrin Saks: kas „sinine kaart“ muudab midagi Eesti jaoks?

21. oktoober 2008, 12:02

Euroopa Parlamendi väliskomisjoni liige
Katrin Saks märgib, et Üleeuroopaline on aga nüüd põhimõte, et tuleb soodustada
ajude toomist. See põhimõte suurendab küll Euroopa potentsiaali, aga on
globaalselt mõeldes üsnagi küsitav, kuna vähendab vaesemate riikide
potentsiaali.

Järgneb Katrin Saksa arvamusartikkel.

Euroopa Liidus on aastaid kadedalt jälgitud, kuidas Aasia päritolu ajud Silicon Valleys ilma teevad ning üritatud Euroopa Liidu sisserändepoliitikas ühtseid reegleid paika panna, et meelitada Euroopasse haritud tööjõudu. See on olnud keeruline, sest tegemist on riikide jaoks sisepoliitiliselt tundliku küsimusega. Praegu Euroopa Liidu riikide vahel saavutatud kokkulepe ehk „sinine kaart“ on üsna kesine kompromiss ja meenutab Ameerika rohelist kaarti vaid kaudselt. Peamine otsus ehk kui palju ja keda sisse tuua, jääb endiselt liikmesriikidele. Sisserändajatelt nõuab direktiiv vähemalt aastast töölepingut, märkimisväärset sissetulekut ja sobilikku kõrget kvalifikatsiooni.

Üleeuroopaline on aga nüüd põhimõte, et tuleb soodustada ajude toomist. See põhimõte suurendab küll Euroopa potentsiaali, aga on globaalselt mõeldes üsnagi küsitav, kuna vähendab vaesemate riikide potentsiaali. Nii nagu ka meie tohtrite Põhjamaadesse meelitamine. Aga kuna on selge, et migratsiooni täielikult kaotada ei õnnestu, siis Euroopa seisukohalt on muidugi õigem toetada selektiivset sisserännet.

USA ja Prantsusmaa sisserände uuringud näitavad, et kuigi naturalisatsioon on USAs palju keerulisem kui Prantsusmaal, on see protsess ometigi just Suure Lombi taga olnud edukam. Kui Prantsusmaale on kolmandik tänastest immigrantidest tulnud läbi abiellumise, siis USAs, kus on individuaalse kodakondsuse andmise põhimõte, on sama protsent vaid 7. Tegelikult naturaliseeruvad vähem nii madalama kui ka väga kõrge haridustasemega inimesed. Viimastele pole lihtsalt seda vaja, sest neile on kogu maailm avatud.

Odava tööjõu pealetungi kartvaid riike peaks rahustama direktiivi nõue, et võõrtöölisele tuleks maksta kolmekordset miinimumpalka, Euroopa Liidu ülikooli diplomiga sisserändajale aga kahekordset. Järgmise kahe kümnendi jooksul kavatseb Euroopa Liit sisse tuua 20 miljonit oskustöölist.

Sinise kaardiga Eestisse

Eestis, kus äsja suurendati aastast sisserännu kvooti pea kaks korda – kuni 0,1% alalisest rahvastikust (umbes 1340 inimest aastas) ning lisati nõue, et võõrtöölisele tuleb maksta keskmisest kõrgemat palka, sisuliselt midagi ei muutu. Kuigi ettevõtjad nõuavad jätkuvalt võimaluste suurendamist välistööjõu kasutamiseks, näitavad analüüsid, et tööjõu puudust lähiaastatel tulla ei tohiks. Pigem vastupidi - töötuse number hakkab kasvama. Kui juhtub sama, mis Soomes lama ajal, siis võivad pooled umbes 80 000 ehitajast töö kaotada. Nii mõnigi neist võib siis tulla Eesti riigi leivale tagasi. Seda enam, et sama kriis on tabanud ka naaberriike. Muidugi võiks riik kaaluda, et kas poleks just nüüd paras aeg madalate ehitushindadega mitu järjekorras ootavat suurobjekti valmis ehitada, selle asemel, et neid omavahel vastandada ning kultuuriinimeste hulgas paksu verd tekitada.

Enne kriisi andis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium hinnangu, et kaks-kolmandikku tööjõu vajadusest on spetsialistide ja oskustööliste järele. Vähem on vaja teenindus- ja müügitöötajaid, veelgi vähem juhte ja lihttöölisi. Prognoosi kohaselt peaks lisanduma järgnevatel aastatel umbes 3,3 tuhat töökohta aastas. Arvestades pensionile minevate inimeste hulka ning suremust, samuti seda, et tööturule tuleb iga aasta umbes 14,5 tuhat inimest, katab lähiaastatel tulijate arv vajaduse. Niisiis ei peaks ettevõtjatel muret olema. Lähima kümne aasta jooksul on Eesti tööturule tulemas veel rohkearvuline nn „laulva revolutsiooni“ põlvkond, kuid hinnanguliselt alates 2015. aastast suureneb kiiresti mittetöötavate ning töötavate inimeste suhe mittetöötavate kasuks.

Enne majanduskriisi avalikustatud Turu-uuringute küsitlus näitas, et neljandik tööandjatest on huvitatud välistööjõust (kasutab, tunneb huvi või arvab, et lähiaastatel võib tekkida vajadus). Kolme aastaga on võõrtööjõudu kasutada soovivate ettevõtjate hulk suurenenud 10 protsenti. Kui 2005. aastal sooviti tööjõudu värvata Soomest ja Venemaalt, siis nüüd on kõige populaarsemaks Ukraina. Kõige enam on huvitatud töötlev tööstus, siis kinnisvara ja ehitus.

Nagu ka eelnevalt öeldud, on ilmselt kaks viimast tänaseks oma plaane korrigeerinud. Eestile kõige kasumlikum oleks meil haruldaste oskustega inimeste tööleasumine, kes aitaksid luua ka uusi töökohti. Tähelepanuväärne on aga see, et kui kolm aastat tagasi sooviti välismaalt palgata eelkõige spetsialiste, siis nüüd oskustöölisi, aga ka lihttöölisi. Viimane fakt viitab selgelt, et „targa töö“ edenemise asemel tekib tööd juurde jällegi nendes sektorites, kus ajude asemel vaja kuldseid või ka lihtsaid töökäsi. Aga see pole kindlasti mitte see suund, kuhu Eesti oma väheneva rahvastikuga peaks liikuma. Kuigi ei saa välistada, et kaugemas tulevikus pole meilgi kedagi tänavat puhastama või prügiauto peale panna, nii nagu Euroopa südames Brüsselis, kus selliseid ameteid peavad - poliitiliselt korrektselt väljendatuna - „visible minorities“.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. October 2008, 12:02
Otsi:

Ava täpsem otsing