Dilemma soovitab

Epp PetronePetrone Print224 lk

Veendunud ja kogenud rohelisele on Epu jutt ilmselt nagu lapse lalin või kukeaabitsa veerimine. Mis sellest, see raamat ongi neile, kes on alles n-ö kilekotitasandil - kui satud keskkonnaprobleemidele mõtlema, siis esimese asjana hakkad sa poes käies kilekotte kasutama korduvalt.

Mina olen ka kilekotitasandil ega ole sealt juba tükimat aega ka edasi liikunud. Peamiselt seepärast, et enamik keskkonnasäästlikuna reklaamitud käitumisviise pole kellegi teise arvestuste kohaselt seda mitte. Näiteks marlimähkmete pesu kulutab vett, plastpudelid veetakse ümbertöötlemiseks jumal teab kuhu ja nii edasi.

Pärast Epu raamatu lugemist olin saanud küll juurde palju faktiteadmisi, kuid vähe vastuseid oma küsimustele. Raamatus ütleb Epp ka ise, et paljudes küsimustes pole kindlaid seisukohti. Aga ka küsimuste tõstatamine on suur samm edasi võrreldes sellega, kui küsimusigi pole. Ja nagu Epp kokkuvõttes tõdeb - peamiselt saab ta keskkonnasäästlikult käitudes parema enesetunde, et vähemalt oma väikeses maailmas on ta midagi muutnud.

Elo Odres

Peep VainEesti Päevalehe Kirjastus240 lk

Jutt Vainul jookseb. Ja võrreldes nende 4,5 eneseabiraamatuga, mida ma olen sundinud ennast lugema, oli tema jutt siiski vähem pealetükkiv, vähem moraalitsev, vähem must-valge ja lame.

Peamiselt õhutab Vain oma raamatus rohkem saavutama ja edukam olema. Lõpus on siiski üks koht, kus Vain ütleb, et vahel on tal kogu oma raha ja eduga raske toime tulla. Siis tahaks ta minna maale elama ja olla Virtsu koolis kehalise kasvatuse õpetaja. See on raamatu kõige inimlikum koht.

Elo Odres

Véronique OvaldéPegasus144 lk

just nagu peategelase tundemaailmaski. Lili lugu kulgeb katkematu teadvuse vooluna, põrgates kontrollimatult olevikust minevikku, unest reaalsusse, maski tagant tegelikesse tunnetesse ja sealt tagasi maski. Raamat haarab lugeja salakavalalt kaasa - sama vääramatult nagu lapsepõlv, mis istub täiskasvanuea otsustes, justkui kihiline hirmuuni, millest loodad ärgata, kuid avastad end järjest uutest värdjalikest ebareaalsustest.

Véronique Ovaldé napid kirjeldused on vahedad, tema sõnad lõikavad ohtlikult sügavale. Üldiselt mulle see raamat meeldib.

Katre Koit

Käbi LareteiKirjastus SE&JS216 lk

Praegusel telefoni, MSNi ja meiliajastul on selle raamatu peamine väärtus kirjutamise fakt iseenesest. Et kunagi armunud kirjutasid teineteisele pikki kirju, peaaegu iga päev. Tean mõnda paari, kes säilitavad kümne aasta tagusest tutvumisajast telefonis SMSe. Need ei kannata siiski võrdlust Ingmar Bergmani pikkade intellektuaalsete kirjadega.

Teiseks muidugi see, et need kirjad on kirjutanud ikkagi INGMAR BERGMAN. Ega olegi aus süüdistada lihtsurelikku meest, et tema sulle selliseid kirju ei kirjuta.

Elo Odres

Maire AunasteAjakirjade Kirjastus176 lk

Kirjutada Aunaste oskab, tema kirjeldusi lugedes tunned end otsekui ise Ameerikas põrandaid küürimas või kiuslikke vanainimesi hooldamas. Lugemine läheb lennates, tervet lennureisi Ameerikasse selle raamatuga ilmselt ei sisusta. Hakka või lootma, et Aunastele uut saadet ei leita ja ta lähebki Indiasse, nagu kusagil lubas. Siis saaks ehk mõne aasta pärast uue põneva raamatu.

Elo Odres

Autor: ÄP