Kuidas mõelda ja käituda majanduskriisis?

Eesti inimene on elanud 20 aastat kapitalismis. Paraku ei ole see aeg olnud piisav, et kõik oleksid tabanud kapitalismi mõtet. Paljud ei ole kindlasti selle väitega nõus, ehk teame küll seda kapitalismi. Teame, et kapitalism tähendab rikkust, kaubanduskeskusi, töörabamist, aga ka tööpuudust ja asotsiaale. Veel seondub kapitalismiga ületootmine, aeg-ajalt toimub kaupade hävitamine ning pankrotid.

Meil on "vedanud", et me ei saa mitte ainult õpikutest majanduskriisidest lugeda, vaid ka ise seda läbi elada. Majanduskriisid ei juhtu igal ajal. Nüüdne majanduskriis on kapitalistliku süsteemi tekitatud. Selle poolest erineb praegune kriis 1990ndate alguse majanduslikust olukorrast, kus leidis aset suure hulga inimeste totaalne vaesumine ja mõningate kiire rikastumine. Põhjused olid üleminekus sotsialismist kapitalismi. Nüüdseks on siire lõppenud(?) ja oleme jõudnud kapitalismi. Siit peab järeldama, et meid tabanud majanduskriis on kapitalismi enda sünnitis. Sotsialismi ei saa enam süüdistada kriisi tekitamises.

Majanduskriisi üleelamise teeb raskeks asjaolu, et ei ole konkreetset inimest, kes tunnistaks üles, et on kriisi põhjustanud või osalenud selle tekitamises. Ei ole kuulnud, et valitsus või peaminister oleks tunnistanud enda osalust majanduskriisi tekkes. Kriisi vallandamises on hakatud praegu süüdistama pankasid. Pangad aga ei ole meie omad, st meie oleme süüst puhtad. Kui leitaks konkreetne süüdlane, siis oleks kriisi psühholoogiliselt kergem taluda, kuna saaks viha valada kellegi kaela. Näiteks, USAs on selleks president Bush ja pangad, keda on hea süüdlaseks tembeldada.

Konkreetsete süüdlaste puudumine või nende varjamine võib kallutada inimest mõtlema, et majanduskriisi põhjuseid tuleb otsida kapitalistlikust süsteemist endast. See mõte on aga liig mis liig, kui mitte öelda ohtlik, kuna võib lahti päästa sotsialismi nostalgia. Seega oleme vaimses ummikus - ei tea, kuidas on kriisi ajal õige mõelda. Majanduslangus ei valmista rõõmu, aga põhjuste analüüs käivitab protsessid, mis võivad inimeste peadesse veelgi suuremat segadust külvata. Näiteks, kui hakkad majanduskriisis kritiseerima valitsust, siis saad kergesti riigivaenlase templi.

Veelgi raskem on otsustada, kuidas majanduskriisi ajal reaalselt käituda. Kas tuleks võtta alalhoidlik hoiak ja hoida kümne küünega töökohast kinni, teha oma tööd, mitte kritiseerida, hoida madalat profiili? Või olla aktiivne, ettevõtlik, uuenduslik ja loov, et tuua ennast ja teisi kriisist välja.

Kuidas käituda poes? Kas tuleks olla kokkuhoidlik, osta ainult hädavajalikku, lõpetada impulsiivsed ostud, maksta arveid ning säästa raha veelgi halvemate aegade jaoks? See liin läheks kokku valitsuse säästupoliitika vaimuga. Selline strateegia aga annab löögi kaubandusele, raha lõpetab ringluse ja hakkab kogunema sukasäärde. Või toimida risti vastupidi ja kulutada nii, kuidas jaksad, osta auto, kinnisvara, parfümeeriat, riideid jm, kuna inflatsioon sööb raha ära niikuinii. Kulutamine on pannud rattad käima.

Ma ei oskagi öelda, mis on kriisiolukorras parem, kas osta või säästa. Otsustamine on väga individuaalne tegevus. Ise kallutan ennast ostmise suunas. Mulle tundub, et ostmises on rohkem rõõmu kui säästmises. Kokkuhoid nõuab pingutust ja enesepiiramist, mis ei pruugi olla mõnus, kui ei ole just konservatiivse meelelaadiga. Pealegi võimaldab ostmine suhtlemist teistega, säästmine on aga endale suunatud protsess. Küsimus on, mis toob rohkem rõõmu, kas teised või säästlik mina.