Verejooksu peatab vaid koostöö

Rikka maailma finantssüsteem vangub krahhi äärel. Aktsiaturud on enamikel päevadel kukkunud, raha- ja laenuturud kinni külmunud ja veel on vara öelda, kas USA ja Euroopa päästeplaanid suudavad verejooksu peatada.

Esimest korda seitsmekümne aasta jooksul kardetakse üleüldist pangajooksu ja finantsasutused (varahaldajad, riskifondid jt) peavad hinge kinni, et neilt ei hakataks lühiajalisi kohustusi sisse nõudma.

Kõik arenenud majandused - kes toodavad 55 protsenti maailma SKPst - läksid majanduslangusesse veel enne hilissuvel alanud määratuid finantsšokke. Nii et nüüd on meil arenenud riikides ühekorraga majanduslangus, finantskriis ja panganduskriis.

Arenevad turud tundsid seda kõike omal nahal esialgu vaid seeläbi, et välisinvestorid hakkasid oma raha välja viima. Siis kandus ka seal paanika üle laenu-, raha-, ja valuutaturgudele. See tõi nähtavale paljude laenupidu pidanud arenevate riikide finantssüsteemide ja ettevõtete haavatavuse. Kõige raskemasse seisu on sattunud riigid, millel on suured jooksevkonto ja eelarvepuudujäägid ning märkimisväärsed lühiajalised kohustused välisvaluutas. Kuid isegi tugevamad - nagu Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina - seisavad silmitsi kõva maandumise riskiga. Paljusid arenevaid turge ähvardab raske finantskriis.

Kriisi põhjuseks oli ajaloo suurim varade ja laenude mull, kusjuures tohutu võimendus ja mullistumine ei piirdunud Ameerika eluasemeturuga. Kinnisvaraturu kõrval laenasid paljudes riikides üle oma võimete ka finantsasutused ning mitmed teisedki ettevõtted ja riigiasutused. Selle tulemusena lõhkeb nüüd samaaegselt mitu mulli: eluasememull, laenumull, aktsiamull, väärtpaberimull, toorainemull, noteerimata aktsiate mull ja riskifondimull.

Pettekujutelm, et see langus pole USAs ja mujal muud kui poole aasta pikkune V-kujuline kõver, on nüüd asendunud mõistmisega, et meid ootab ees ligi kahe aastane U-kujuline langusperiood. Üleilmse finantssüsteemi kokkukukkumise võimalust arvestades pole võimatu ka kümme aastat kestev L-kujuline surutis, mille tegi läbi Jaapan pärast oma kinnisvara- ja aktsiamulli lõhkemist.

Hirmutav on vaadata, milline lõhe haigutab järjest agressiivsema sekkumispoliitika ja finantsturul valitsevate pingete vahel. Kui Bear Stearnsi võlausaldajad märtsis 30 miljardi dollariga päästeti, siis kestis ralli aktsia, raha- ja laenuturgudel kaks kuud. Kui USA rahandusministeerium teatas juulis kodulaenuhiiglaste Fannie Mae ja Freddie Maci väljaostmisest, kestis ralli vaid kuu aega. Kui nende kahe firma päästmiseks lasti käiku 200 miljardit dollarit ja USA valitsus võttis üle nende 6 triljoni dollarini ulatuvad kohustused, jäi ralli pikkuseks üksainus päev.

Ja siis polnudki enam vahepeal mingit tõusu. Kui AIG päästeti 85 miljardi dollariga, kukkus turg 5 protsenti. Kui võeti vastu 700 miljardit dollarit maksev päästeplaan, langesid turud kahe päevaga veel 7 protsenti. Sedamööda, kuidas valitsused võtsid tarvitusele aina radikaalsemaid meetmeid, kukkusid aktsia-, laenu- ja rahaturud päev päeva järel.

Kas nendest abimeetmetest piisab? Me ju teame, et kui poliitilised sammud ei paku turuosalistele tõelist leevendust, siis oleme ühe sammu kaugusel finantssektori ja ettevõtluse süsteemsest kollapsist. Oleme sattunud varade müügi, hinnalanguse ja lisatagatise nõuete nõiaringi. Seega ei saa välistada süsteemi kokkukukkumist ja üleilmset majandussurutist.

Kui ei tehta kõiki neid radikaalsed ja kooskõlastatud samme, siis võib meid oodata turukrahh, üleilmne finantssüsteemi kokkukukkumine ja majandussurutis. USA ja Euroopa on abinõudega algust teinud, nüüd tuleb neil see töö ka lõpule viia.