Maksimalistlik peatoimetaja

Lasteaia lõputunnistusel on kirjas, et tahtsin saada Nukuteatri näitlejaks. Käisin emaga päris tihti Viljandis nukuetendusi vaatamas, ju see jättis kustumatu mulje. Kooliajal unistasin õpetaja elukutsest. Aga keskkoolis oli juba täiesti kindel soov ajakirjanikuks saada.

Kõik sai alguse sellest, et käisin mägimatkal, mille muljed kaaslaste pealekäimisel kirja panin ja Viljandi ajalehele saatsin. Toimetus kutsus korrespondendiks. Hakkasin kohalikule ajalehele artikleid kirjutama ja neid kogunes Tartu Ülikooli sisseastumiskatsete jaoks vist viimase kümnendi suurim mapitäis.

Ülikooliaeg oli kõige vahvam aeg. Üks asi on see, et ülikool annab teadmised. Teine asi on, et ta annab sotsiaalse tausta, suhtlemisoskuse, tutvud inimestega, kellega tulevikuski suhtlema jääd.

Olulised ei ole ainult teoreetilised teadmised, ülikool õpetab sind mõtlema ja ennast forsseerima. Kui seminarides oli vaja püsti tõusta ja Marju Lauristini ees sõna võtta, siis ei olnud võimalik öelda, et ma ei saanud õppida, eile oli kursusepidu. Sa pead asjad endale selgeks tegema, et küsimuste turmtulele vastata.

Ülikooli ajal olid praktikad. Esimese kursuse järel kohalikus lehes - mina sain Saaremaale, mis oli kõige ihaldatum praktikabaas, meretagune värk.

Teise kursuse järel üleriigilises väljaandes, mina olin Päevalehe eelkäijas Noorte Hääles. Pärast kolmandat kursust tuli elektroonilise meedia praktika, minul Eesti Raadio uudistetoimetuses, millesse ma armusin, nii et jäingi sinna. Kuni ülikooli lõpuni ja ka pärast seda. Kui hakkasid tulema esimesed positiivsed vastukajad kuulajatelt, andis see indu juurde.

Maailma parandamise võimalus. Kui sa midagi ette võtad, siis teed seda ju kindla eesmärgiga, millegagi kas ei saa leppida või tahad, et ühiskonna arvamus muutuks.

Hindamatu kogemuse. Ja tunde, et iga päev õpid ja arened. Infot oli meeletult palju ja ma lausa ahmisin seda endasse. Tulin ju ajakirjandusest ja sukeldusin pea ees suhtekorraldusse. Magistriõpingud olid Tartu Ülikoolis suhtekorralduse alal just lõpule jõudmas, sain loengusaalis omandatud teadmised kohe praktikasse rakendada. Aga kõige paremini õpetas ikka elu ise, see reaalne töösituatsioon, millega kommunikatsioonibüroos iga päev kokku puutusin.

Muidugi oli see minu jaoks keeruline ja huvitav, kuna olin olnud ju vastasleeris. Ajakirjanikega tekkis kollegiaalsuse moment ja samas pidin olema suhtekorraldaja, kelle huvid teinekord ajakirjanike huvidega hoopis põrkuvad. Mõlema poole tundmine toob igal juhul rohkem kasu kui kahju.

On praegugi, ENVE Press. Tegelesin meediakoolitustega ja videotreeningutega. Kuidas suhelda ajakirjanikega ja meediaga, kuidas suhelda kaamera ees, kuidas tõrjuda rünnakuid, kuidas anda intervjuusid ja avalikult esineda. Kuidas ennast hästi tunda ning jätta mulje, et oled enesekindel, kuigi põuesopis võib olla ka ebakindlus.

Tundsin ennast õpetajana nagu kala vees. Kuna tegu oli inimestega, kes on vastutusrikastel kohtadel, siis suures ringis õpetamine pole nii efektiivne kui personaalne treenimine.

Keegi ei hakka ise endal hambaid parandama. Pole vaja häbeneda ka oma oskuste lihvimist spetsialisti käe all.

Minu poole pöördusid Eesti Naise peatoimetaja Katrin Streimann ja Ajakirjade Kirjastuse juht Ain Lausmaa. Nad rääkisid, et on plaan teha portaal Ajakirjade Kirjastuse 27 ajakirja baasil, ning küsisid, kas mina kui naine, tarbija ja ajakirjanik aitaksin mõelda, millistest komponentidest see koosneda võiks.

Panin oma mõtted kirja ja selgus, et see oli proovitöö, mis kattus 85% ulatuses kirjastuse visiooniga. Mulle tehti ettepanek juhtida projekti vähemalt seni, kuni portaal välja tuleb. Kui portaal oli valmis ja testperiood lõppenud, pakuti, kas ma ei tahaks olla selle peatoimetaja. See on ju nagu mu oma laps. Ja nii ma jäin.

Võimalus oli kasutada ära ajakirjade tugevus, kolme aasta arhiivid meie mootori alla tuua ning rubriigid ja teemajaotused paika panna. See oli nii huvitav, et panin oma teised tööd ootele ja lubasin natuke aega olla peatoimetaja. Püstitasime endale eesmärgi - 70 000 külastajat nädalas. Viie kuuga oli tulemus käes ja isegi ületatud.

Viis.

Peame enda põhikonkurendiks Delfi naistekat, millel on 90 tuhat külastajat. Aga nemad on olnud pikalt turul ja nad on suure Delfi küljes.

Arendustegevus ja läbirääkimised, uute suundade väljatöötamine, inimeste veenmine ja kaasahaaramine, uute ideede realiseerimine, see on kõige põnevam. On ju NaisteMaailm.ee loodud täiesti nullist.

Seda ei maksa karta, et internet paberväljaanded välja sööb, ajalehed-ajakirjad ei kao kusagile. Tõsi, kindlasti jääb neid vähemaks. Turg korrastub lähema aastaga. Netis tundub kaubamaja-tüüpi portaalide aeg ümber saavat, tulevikku julgen ennustada kindlale sihtgrupile suunatud nišiportaalidele.

Neid ongi liiga palju. Samas aitavad ajakirjad kaasa, et inimene saab igapäevasest karmist reaalsusest välja. Kui on käes segased ajad, pöördutakse esoteeriliste teemade poole, näen seda ka portaalis. Otsitakse tuge väljastpoolt ruumi, milles ise tegutsetakse.

Foorumites käiakase saamas teiste kogemusi ja tuge. Kas või see lohutab teinekord inimest, et kellelgi on läinud veel halvemini, kui keegi on veel hullemas olukorras.

Sihikindlus ja usk sellesse, mida teen. Olen maksimalist, ma ei taha teha järeleandmisi kvaliteedis, piitsutan ennast ja teisi, rohkem muidugi ennast. Kui midagi teha, siis kirega, kui projekti sukelduda, siis kirega, kui armastada, siis kirega. Seesmist põlemist peab olema.

Sõbrad ütlevad, et ma olen kangekaelne. Aga see on Mulgi jonn, mis sa teed. Eks ma õpin ja arenen.

Ene on päikeseline inimene, alati naerunäoga, positiivne ja optimistlik. Süstib optimismi ka teistesse. Ma ei mäletagi hetke, mil ta oleks olnud õnnetu näoga. Ta on abivalmis, aus enda ja teiste suhtes. Parajalt enesekriitiline, põhimõtetes järeleandmisi ei tee. Inimene, kes annab endast alati maksimumi.

Ta on hooliv, ehk isegi liiga, kulutades väga palju energiat lähedastega suhtlemisele.