Esmaspäev 26. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Looduskapitalismi aeg käes

Marek Strandberg 27. oktoober 2008, 00:00

Tuleva aasta riigieelarve eelnõu nimi on "Valitsus (koalitsioon) peab jätkama!" See on kahjuks ka läbivalt ainuke idee, mille kohta me eelarvest aimu saame. Samas on lahendamist vajavad probleemid sootuks ulatuslikumad ja sügavama loomuga.

Riigieelarve seaduse eelnõu on rajatud müüdile 2,6%-lisest majanduskasvust. Alustanuks valitsus eelarve korrektuure, poleks enam mahutud eelarve riigikogule esitamise ajalistesse raamidesse. Võimalik, et see maksnuks nii valitsuse kui istuva riigikogu "elu". Demokraatliku ühiskonna aluseks on aga teadmine, veendumus, et ühiskond ei sõltu konkreetsest valitsusest, vaid et valitsus ja parlament pannakse kokku perioodiliselt rahva tahtest lähtuvalt.

Ujuvate väärtustega, seda ju tuletisväärtpaberid ja kehvade aktsiate kindlustuslepingud on, kauplemine ei saa olla majanduse peamine sisu. Aga nii see on kahjuks üsna pika aja jooksul olnud. Ja tagasilöögid on sedavõrd märkimisväärsed, et pole kahtlustki, et kapitalismi revolutsioonilisele kriitkale on loodud ütlemata viljakas pinnas. Samas pole mingit põhjust arvata, et kapitaliarvestuse mehhanism ja kapitalismi alus kapitali säilitada ja juurde luua - oleks kuhugi kadunud või isegi kadumas. Elu pärast kapitalismi põhineb jätkuvalt kapitaliarvestusel. See, mida aga kindlasti peame tegema, on kapitali mõiste sisu laiendamine. Seda loomulikult looduskapitali mõiste sissetoomisega kapitaliarvestusse.

Loodus on olemas ja mõõdetav oma protsessides ja seda sõltumatult börsimaaklerite tahtest või nende kasutada oleva tarkvara vingerpussidest. Looduskeskkonna pakutavate võimalustega seotud majandus on kindlasti jätkusuutlikum ja stabiilsem kui fantaasiaväärtustel põhinev majandus.

Piiramatu väärtuste kasv tööstusühiskonnas pole võimalik. Kasvu ja arengu piirid vajavad kokku leppimist ja seda on võimalik teha näiteks kahel moel: seades tegevuspiiranguid riigi siseselt nii tootmisele kui kauplemisele, lähtudes sellest, kuivõrd üks või teine harrastatav tegevus koormab keskkonda. Ja seada samalaadsed piirid ka rahvusvahelisele vabakaubeldavale kraamile lähtuvalt selle keskkonnamahukusest.

Niiviisi lisanduks rahalise kapitali kaoga seonduvale pankrotimehhanismile ka ökolooglise pankroti mõiste ja kaubavahetuses oleks võimalik näiteks maksumeetmetega tõrjuda liiga keskkonnamahukalt toodetud kaupu-teenuseid.

Mis see kõik aga puudutab Eesti majandust ja eelarvet? Aga väga otseselt: majandustegevuse aluste ümberhindamata jätmisel valime oma suuremat liikumissuunda ja majandusseisundit nagu kirp koera seljas. Eesti majandusarengu probleemiks on aina enam kujunemas demokraatia defitsiit ja ühekülgsus.

Aina sagedamini kuuleme nii ettevõtjate kui mõnede poliitikutegi suust, et riik eksisteerib just ettevõtjate jaoks. Nad unustavad, et riigi olemuseks on palju laiem suveräänsus ja vabadusaade ning meie puhul ka demokraatliku juhtimise ning sekkumise olemasolu riigiasjade ajamisse. Praegune kriis on neist aluspõhimõtetest eemaldumise selgemalt välja toonud.

Sama jõuliselt kui Eesti toetas Gruusia suveräänsust, peaks Eesti välispoliitika olema suunatud ka WTO reeglitesse ühtsete keskkonna ja humanitaarstandardite sisseviimisele. Peamine konkurentsieelis - odavus - saavutatakse reeglina just keskkonna, inimeste tervise ja vabaduste arvelt.

Esimesed sammud looduskapitalismi suunas Eestis oleks märkimisväärselt resoluutsem ressursimaksustamine ning edueelduste loomine energiasäästu investeeringuiks. Need oleksid eelduseks ulatuslikeks investeeringuiks ja sellest tulenevaks majanduskasvuks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing