Mängime ühes meeskonnas

Mõnda aega on ringelnud Reformierakonna ettepanek kehtestada sotsiaalmaksuga maksustatavale palgale ülempiir. Ettepaneku sisu seisneb selles, et kõik töötajad, kelle aastatulu on mingist summast suurem, maksaksid sotsiaalmaksu vaid selle summa ehk näiteks 250 000 krooni pealt.

On arusaadav, et kõik ettevõtjad hääletasid kahe käega ettepaneku poolt, kuna maksude vähenemine on nende vaatevinklist alati tervitatav.

Ettepanekul on aga veel kaks aspekti, mida pole käsitletud. Need on selle otsuse tulemusena tekkiv rahapuudus pensioni- ja haigekassas ning solidaarsuse vähenemine meie inimeste vahel.

Raha ei ole küll selle loo teema, kuid võib öelda, et avaliku sektori kulutuste vähendamine on illusioon, kontrollida saab ainult kulutuste kasvu kiirust.

Solidaarsuse mõistet on Eesti ühiskonnas vähe käsitletud. Solidaarsuseks nimetatakse suhet inimeste või inimeste gruppide vahel, mille kaudu väärtustatakse kollektiivseid huve individuaalsetest huvidest rohkem. Tervishoius mõistame solidaarsuse all seda, et tervishoiusüsteemi rahastamisel lähtutakse inimeste maksevõimest, mitte tegelikust vajadusest teenuseid tarbida. Töötav elanikkond katab makstava ravikindlustusmaksu kaudu nii laste kui ka pensionäride ravikulud.

Solidaarsuse vajalikkust korvpallimeeskonnas ei pane keegi kahtluse alla - ikka kuuleme treenereid rääkimas, et üks või teine mängija ei allutanud oma tegevust meeskonna huvidele. Kõik saavad aru, et võidule viib meeskondlik mäng.

Üsna hästi saame aru ka solidaarsusest perekonnaliikmete vahel.

Keerulisemaks muutub lugu, kui jõuame solidaarsuseni ühiskonnaliikmete vahel. Meie liberaalses ühiskonnas, kus ebavõrdsuse tase on Euroopa kõrgemaid, eelistatakse propageerida individualistlikke väärtusi.

Siiski on väga olulised ka kollektiivsed väärtused. Jätkusuutlikum on ühiskond, kus kõik aktsepteerivad teisi ühiskonnaliikmeid kui sama kollektiivi liikmeid, jagavad samu kultuurilisi väärtusi ning on teineteise mõtetest ja tegudest huvitatud.

Näiteks töösuhete reguleerimisel ei saa me mööda solidaarsusest, sest ühe ameti pidaja sõltub teisest. Ühiskonnale vajalikud tööd on erineva väärtusega, kuid alampalgakokkulepe laieneb kõigile töötajatele. Oluline on, et neid reegleid ei nähtaks ainult kui sundi indiviidi suhtes, vaid kui üldist huvi, mis solidaarses ühiskonnas muutub sisemiseks moraalseks kohustuseks.

Tervishoiu puhul kõlab tavaline küsimus: "Miks mina pean nii palju maksma teiste inimeste ravimise eest, ise olen ma ju täiesti terve?" Lihtne vastus on järgmine - me maksame kinni ka meie laste ja mittetöötavate lähedaste ning endast vanemate ja haigemate ravikulud.

Esimene pool lausest on kõigile arusaadav. Lause teine pool nõuab juba laiemat arusaamist ühiskonnast. Me peame aktsepteerima seda, et mõned meie hulgast on meist nõrgema tervisega, vähemvõimekad ja väiksema sissetulekuga, kuid vajavad arstiabi sama palju või rohkem kui meie. Kogu me ühiskond tervem, kui iga üksik ühiskonnaliige on tervem.

Kehtestades ülempiiri sotsiaalmaksuga maksustatavatele tuludele, väheneb solidaarsus ühiskonnas ning üle ülempiiri teenivad töötajad hakkavad panustama sotsiaalkindlustussüsteemi suhteliselt vähem kui vähem teenivad töötajad. Sellisel juhul peaksid nad ka ravikindlustusest hüvitatavat arstiabi saama mitte võrdsetel alusel, vaid vastavalt vähem. Ka see on solidaarne.

Autor: Hannes Danilov